Tsile

Setonius

Tuukõrd, põimukuu aigu olli velega Setomaa poolõ tiil. Edimält käveme Verskah. Sõidimi edesi Koidulahe kaema, ku kavva üle piiri minekiga aigo või minnäõ. Nigu õks, oll saba hinnäst ümbre Matsuri mäe käännü. Sõidimi sõs vahtsõt tiid pite õkva üle Võmmoski. Veli pidi esiq Vahtsõliina minemä ni lubasi minnot Obinitsah maaha pandaq. Mul oll sinnäq üle hulka ao mõnõst pääväst asja.

Nigu Tuhkvitsa orgo inne puult päivä ala sõidimi, näimeõ kõrraga, et järve veeren ni tii pääl om pallo rahvast. Tii viir oll massinit täüs, oll tegemist, et mäest ülest saiaq! Tsuklõmisõ platsi pääl oll hulka telke ülest pant. Tammi veeren sais üts mootoriga lootsik (paras mere pääle minnäõ!), jaõ koskil Rokina puul võrist taivan üts helikoptõr. Oll nätäõ, et loodsigu pääl olõva meheõ tahtvaõ vii ala minnäõ. Näimeq mitond filmimiist, tõistõl oll jälõ egäsugumatsi kastõ jaõ aparaatõ käe otsan. Veli ütel tuu pääle: „ Maõ panõ sinno maaha, mul om kipõ. Kuõ näemiõ, sõs kõnõlõt, mis praasnik vai kokkotulõk soo jälki siih om.“

Maõ lätsi kõgõpäält kooliherrä, Hallimäe Vassot otsma. Nigu koolimaija sisse sai, oll Vasso kõva helü  kuuldaq. Timä saat üte kampa võõrit vällä sõnnoga: „Ma olen mitu korda ütelnud, et minu juurde ei tasu nendes küsimustes pöörduda!“ Küläliseq lätsivä möriseden minemä.

„Mis siin soo kõrra tetäs, et nii pallo rahvast jälki kokko tulnu om? Mõtli, et olt koskil külä pääl mäntsestki pääligust, jaõ tiiäkiõq kost sinno kätte saiaõ.“ kõnõli maq.

„Ku maq es olõsis sinnot kutsnuq, saadasi umma tiid nigu njoq poolõ toroga „küläliseõ. “Maq taha es siist kippõlt ärõ saia. Läämeõ, käümi sõs Hödo man. Pakõmi ärq!“

Ku Vasso tii pääl selet, et timä kisk jo telefoni saina külest vallalõ jaq uma mobiili võsso visas, küsse maõ jälq, et mille, olõiõ vähämbält nätäq, et sõda sõitõlõs.

„Täämpä, riide hummokuspoolõ juusk väegä pallo liinarahvast siiäõ „tsilet“ kaema vai otsma. Latsõki püsüs inämp tunnin ni nimäq  ku oppajaõ tulliva kodo laskõ.“

„Kiä vai miä tuu „tsile“ om?“ küsse maõ. „Olõiq nigu kuulnuq.“

„Kuulnuõ õks olt, et tan Juudatarõ man pdi pümmel aol nigu  määgmine, vai määntenegi tõõnõ helü kuuldaq olõma. Tuu pidi Vanahalva helü olõma jaõ timäga heidütäti vanastõ latsi. Parhilla kohisõs tammi man jo vesi. Soo rahvas om tuu pääle kokko joosnuq, et olõsi nigu jutt vallalõ last: järven eläs määntenegi võõras elläj. Olõvat nättü.“

„Ketä?“

"“Tsilet“ õks. Mineväl aastagal kävevä siih jälki Tartu tudengiq vanaaolitsi jutta ülest kirotaman. Nalameheq, Lepä Miku ja Kõõru Mihal olliva poodi man näilekõnõlnuvaq. Joõ keväjält käve üts herr, oll minno kah küsünü. Maq olli Tallinah. Ja sõs nä naksiva käümä ni kõlstama. Edimält tulliva ütsindä vai paarikeste. Kõgõ tüküsevä koolimaija, otsõva minnot esiki kotost. Parhilla saa jo kats nädälit ku liinarahvast om siih ku murdu. Maq parhilla pakõ.“

Muq küsümise pääle, et om sõs midägi nättü kehit tä olgu jaq selet edesi:

„Naile vanaolidsilõ juttalõ om ammu ots tulnu. Naaõ, kes tan poodi man päiv läbi „tsile“ perän aelõsõq, ku järvele lääväq, näeväq varsti Juudatarõ man Vanahalva hinnäst.“

Külä vahõlt läbi sõitõn oll, näta: Puute man om murd. Tii pääl oll kats politseimassinat. Vasso selet:

„Uma rahvas joq nurisõs: Poodiõ ostõtas tühäst. Vanainemene pääseiõ liki leeväpätsigi ostma. Naaseq täntäseq, lubasiva liinarahva malkuga minemä aiaq. Vallavanõmb om lubanu püssämeheq küllä kutsu. Täämpä õdagupoolõ pidi tulõma mito bussitäüt suumlaisi. Jaq saq arvat, et olõiq viil sõa muudu?“

Saimi Hödo mano. Maq jäie üümajalõ. Vasso sõit minemä, tulõs sannagi kui Hödo kuts. Maq küsse viil Hödo käest, et mis sõs õks vallalõ om. Timä rehmäs käega. Ütel, et varsti olõiq järven imp üttegi kalapoiga.

Hummogu varra, ku päiv olõs viil nõsõnu, kõnni järve viirde. Tuu laagri magasi. Tulõtukiõ tossasivaq. Oll nätäq, et puute oll kõvastõ tühendet. Maq lätsi järve viirt pite edes. Rokina puul mõtli, et söösiq ärq üten võet leeväq. Istsõ üte rampõ pääle. Isti, ni isti, ütekõrraga kostu vii tsollin. Käänsi hinnäst: Mullõ kaie otsa üts „pää“ süllädse kaala otsan! Mõistaiõ üldäõ, mink perrä timä vällä näkk. Maq olõsi heitünü ni võinuq mõtõlda, et tuu „pää“ minnot purdaõ taht. Aq tulõs tuud mõtõhtki, timä näkk nii hallõ vällä: nigu olõsi silmäkeseq viil. Oll arvu saiaq, et timä nuhtas jaõ küünütäs leeväpala poolõ. Süvväq taht! Anni sõs. Palakõnõ kattõ suuhtõ jaq ol nätäq kui tuu pikkä söögitorro piten allapoolõ vaosi. Sõs tuu elläj nuhut viil kõrra, ohas väegä süväste, ni pää kõgõ kaalaga kattõ vii ala. Vesi jääs virvendämägi. Mul oll hallõ, et inämd leibä olõs. Naksi mäest ülest tulõma, mõtli, et vast korgõmpalt om midägi parempide nätäq. Olõs, jaõ laagri nakas heränemä. Jõudsõ külä servä, sääl uut minnot tii pääl Vasso!! Saas midägi küstäq. Timä nakas kõnõlõma:

„Näit?“

„Ketä?“

„Õks „Tsilet“. Miiq õks käümi tedä süütmän. Nigu uma elläj. Hallõ ku kinni võtva ni piiritüse sisse, ilmarahvalõ kaemisest vällä pandva. Senist käkk päävä aigu tedä Oro Taarka uman laudan.“

Kõik tii kõnõlõs miiq inämp sõnnagi.

Päivä näi poodi man Lepä Mikut ni Kõõru Mihalit ni küsse, kas nimäq ommava vahtsõl „tsilel“ perän käünüq. Nimäq ütlivä, et maq es olõ „tsile“, ni kakiva naaru. 

Tagasi Setoniusõ mano