III kaehtus, kos 25 aastanõ Taarka om podruskis naabri Nasta hähäh

(Väräq ommaq kinni. Taarka tulõ värehti taadõ viil kolmõ podruskigaq, kiäq ommaq timäst parembalõ ehit. Sälän ommaq sukmaniq, tõisil om ehtit hulga, uhkõq vaniguq pään. Taarkal ommaq kehväq rõiva, ehtit olõki-i)

TAARKA:

Johtu ma jumaldõ lävele,

Maarijidõ paja alla,

kai sisse läbi paja,

haari kaiaq akõnõst.

Miä sääl tettänessä?

MÕRSJA IMÄ: Tere kah, podruskikõsõq, läämiq mõrsjat säädmä! Säädkeq hobõsõq ärq! (pujalõ) Kas lindiq ommaq põimiduq ümbre looga?

MÕRSJA VELI: Põimvaq, põimvaq. Kelläq ommaq ja lehv um ka ümbre.

MÕRSJA IMÄ: Kaeq, et kumardama minekis olõs´ hiiroq häste ehitedüq ja sa esiq kah! kos sys nii?

(podruskidele) No läämiq, läämiq, Nastjo om tah!

(mõrsjat ehiti tarõn vai aidan)

TAARKA: Manni, tiiq sa hius vallalõ! Kos verrev lang om?

MANNI: Häste, häste…

MÕRSJA (kumardas imäle jalga (seo tähendäs väega sügävält, podruski avitasõq üles)

Maamakõnõ mu armakõnõ,

maamakõnõ mu kallikõnõ,

sullõ ma jalga kumarda,

sullõ, mar´a, maalõ heidä!

Mille ummaq Sul iks kängidseq käeh,

mille ummaq sul rõiva üsäh?

Sa nakat minno eräle ajama,

nakat minno viirde viskama.

Maamakõnõ, mu kuku maamakõnõ,

ehitelleq sa minno ilosahe!

Ma lää iks kolka kutsma,

viirde synna viimä -

külest iks kaesõq külg´mätseq,

veerest kaesõq viirmätseq,

kui olõ ma_ks, näio, ehit,

kui olõ, latsi, laaditõt.

Ega olõ-i ma vaenõlats!

MÕRSJA IMÄ: (pand mõrsjalõ üskä rõivaq) Ehtit noq ei olõq, esiq näist hindä ilma jätiq! Mõrsjaküpär säädke häste silmi pääleq. Puusarätt om siih, köütkeq hää puusa pääleq. Kaeq, et sys kaal´ olõs´ küläst läbi sõitõh pääl! Inne ei võtaq ärq, ku sisse läät ja pallõt võtmist! Ma lää tuu leevä ja soola kah lavva pääle.

MÕRSJA: Taarka, avidaq maamakõsõlõ ikkõq, ma mõista-i!

TAARKA: Mis sääl mõistaq, esiq tulõ.

MÕRSJA: Mul lätt kõgõ meelest, ku ma laulma nakka

TAARKA: Mul tulõ küll lauldõn esiq miilde. Ma taha-i ikkõ! Mis sõs mõrsjas naada, kui piät ikma, kumardama niguq mõsumõskmise man! Peräh sälg haigõ ku rehelisel! Mis viga rahvaga moro pääl lauldaq ja tandsiq!

MANNI: Mis sa ajat! Tuu om iks au ka, ku saat ehitült läbi külä minnäq! Kuningas ka andvat mõrsjarongilõ tiid!

TAARKA: Mille kyikaig ikma piät, mille kyikaig vaivama piät kumardamisega?

MÕRSJA: Tuu olõ-õi määnegi mõrsja, kiä ikõ-õi! A ma saa-i lauldaq, ku ma ikulinõ olõ kõrraga

MANNI: Sa tahtsõq jo ummõhtõ esiq minnäq Mit´olõ!

MÕRSJA: Ja lätsigi.

MANNI: Sul olliq jo üteq kihljatsõq olnuq, otsaq kokko pantuq?

MÕRSJA: Imä käsk´ jah nelätõiskümnedäq kosjaq vasta võttaq, et vaest inämp ei tulõqki.

MANNI: Piät jo iks tiidmä, pall´o näid tagasi saadat. Edimätsi passi-i vasta võttaq, a kedägi piät võtma!

TAARKA: Mis tuust sys vigurdamisest um? Ma küll võta Vass´o umaq kõrraga vasta

MANNI: Saa-i tuust Vass´ost tulõjat! Nastja, mis sys sai, kuis tuu Mit´o trehväs´?

TAARKA: Mis tä sullõ ette jääss! Minno om Vass´olõ lubat.

MÕRSJA: (um pisu vakka, tege tõist juttu) Tullivaq esäga ütspäiv taahha hobõsit kaema. Ni ku tä ärq nakas´ minemä, ma es saaq arvugi, ku naksi nuutsk´ma ja perrä es saaq jättäq. Küsse sys Mit´o, et mis sa näiokõnõ ikõt, ni ma vasta, et Sinno ikõ. Mit´o jäl, et massa-i minno küll ikkõq! Ni läts minemä. No ja mõtlõq - õdagu tull´ kosja! Oll´ kodo lännüq, tõõsõq rõivaq sälgä pandnu ja tulliq esäga.

MANNI: Mis sõs vanõmbaq ütliq?

MÕRSJA: Märgeq mis märgeq, ma ka ai pääle. Imä ütel´, et ehteq ommaq jo eelmidse kihla kinnitüses ant, tulõ ilma ehtildä elläq.

Oll´ küll hallõ, a yks Mit´ost oll´ rohkõmp hallõ ku ehtist.

Taarka, mis ma imäle laula, ütleq virka!

TAARKA: (um eelmidse jutu sisse lännüq, ni ärq tundnuq, et timä ja Vass´oga nii ei lääq, nii purskas ikma vappudõn)

MANNI: Või, Taarka, mis noq? Sa olõ-i ilmahki iknuq! Kaeq, midä kõik viil ärq näet!

TAARKA: Laskõq ollaq, laskõ ollaq, ma ei tahaq midägi! Ma taha minnäq, ma ei laulaq inämp joht!

MÕRSJA: Taarkakõnõ, laulaq, laulaq ruttu! Nääq tulliq jo sendsehe. Ma tuu peräst kutsigi sinno Tepa asõmal podruskis, et sa laulat kõigist parembahe. Tepa viil nii ärq süändü, a mis ma tetäq saa - ma tahtsõ, et mu hähih esieränis höste lauldas!

TAARKA: Tuuperäst jah, et ma laula, muido ütlet mullõ kümmend muudu! Küll ma laula, mis tah lauldaq, kõgõ om lault. A noh... noh, laulaq, laulaq! Ah, ku pall´o ma jo mõrsjidõ iist olõ iknuq, olõ-i ütski mõrsja nii pall´o iknu ku ma jo olõ. A ku ma ei saaqki mõrsjas, ku Vass´o ei tulõqki…

MANNI: Mis asja Sa ullitat, Taarka! Mõrsja piät ikma rohkõmp kui saq. Kost tuu Vass´o tulõ, ku täl esä ei lasõq ja maad veidüq om. Kõik kynõlõsõq, kuis sa sys arvu ei saaq viil?

TAARKA: (eläs läbi värinidega ja hingeldämisega vapustusõ)

Aga ma mõista lauldaq, ma jo mõista lauldaq!

(hingäs sisse, võtt sirgõ säläga saisangu ni nakkas pääleq)

Üles mi teie näio liina,

kabo karratsõ keriku!

Üles um tett ütsi tingi,

katsi tingi kasvatõt.

Laja panni linige laes,

panni põllõ põrmandus,

kuu pääle kors(t)õnas,

ago ette akõnas,

päävä pääle päälikus,

havvõ hambaq huunõ harja.

Tohi-i tuvi pääle tullaq,

haugas har´alõ linnada:

tuvi peläs´ umma tutukõist,

haugas umma har´akõist!

MÕRSJA: (istus peräpingi pääleq ja hõikas podruskit nimme pite. Nuuq istusõq nii, et kutsmisõ järjekõrrah kygõ paremb umanõ hüä käe ala, sys kura käe ala, sõs hüä käe otsa pääle ja viimäne (tan Taarka) kura käe otsa pääle)

Manni, Ir´o, Kull´o, Taarka

Maamakõnõ mu armakõnõ!

Maamakõnõ, ma iks sullõ jalga kumarda,

mar´akõnõ mahaq hiidä,

pääle nakka kõrda kynõlõma,

armu nakka iks juttu ajama:

milles sa iks naksiq ärä andma?

Kas ma iks käü-üs su käskeh

vai ma astu-us su aijeh?

MÕRSJA ja PODRUSKIq: (nakkasõq esäle (tätä) ikma)

Tätäkene, mu armakõnõ,

no sullõ ma kynõlõ, ütle:

Mille naksiq iks äräq andma,

paika pandma pardsikõist?

Kas jõvva-as kävvüq su käskeh,

astuq sino aiõhnani?

Kui jõvva-as kävvüq ma käskeh,

astuq sino aiõhnani

TAARKA:

Piidsa võtnuq sa iks umma pejjo,

roosa umma rus´kohe,

äräq iks pesnüq piidsala,

äräq ropsnuq roosala -

naanu-us sa# neiot andmahe,

partsi paika pandmahe!

Ollõv iks kuri ülä elo,

kal´g kaasa kasuminõ!

Sys ma iks ikõ hingetünnä,

maah kuugu koolusinna.

MÕRSJA: Vell´olõ tulõ ikkõ

MÕRSJA VELI: Olõ-i mullõ vajja, taha-ii maq! Mul muido ka hallõ, et kotost lääde, ikma ka viil! Ull´ muud!

MANNI: Ma iks ikõ ärq, tohi-i jättäq velja ikmalda!

Velekene mu armakõnõ,

koor: kallis kull´a velekene vai kaligo

no astu ma iks sino armulõ,

kaalu kaala ümberelle!

Kuis teil no olõ-õs hallõ andaq,

kallis äräq kaubõldaq -

minol om iks hallõ äräq minnäq,

kallis sino kaala alt!

Velekene mu armakõnõ,

äräq sa minno, osja, unõhtagu-i,

minno meelest minehtägu-i!

Minno nakkaq sa kodo kutsma,

nakka majja manitsõma,

sõs iks mul meelüs meelekene,

sütüs haigõ süämekene.

MÕRSJA IMÄ: (kaes, kas mõrsjaküpär om silmini, kallistas tütärd, pand kaali üle)

(Mõrsja ja podruski saistasõ üles, kumardasõq pühäst , lääväq vällä, istusõ vankrile, mõrsja saistas üles, võtt vüü kätte, lüü kolm vuuri hobõsõlõ perst pite ja viskas üle pää sälä taadõ maaha)

IMÄ (lätt võtt vüü äräq)

MÕRSJA: (hiit külärahvalõ kosti, padaarkit: karameelkit vai vadsakõisi)

(Sõitvaq vankrin, veli om kutsaris)

MÕRSJA: sõidami no ristimä mano!

TAARKA: Kuis mi nii ilma ikmalda sõida?

MÕRSJA: Nakka-i inne, kui külä paistma nakkas. Vell´olõ (velele) võit ikkõq.

MÕRSJA JA PODRUSKI:

MÕRSJA: Mis sa nii hirmsalõ virotat, kõik rapus nii et…

MÕRSJA VELI: Piät virotama, ku mõrsjat veetäs! Kos sys muido, kygõ jo virotadas.

MÕRSJA: Näet, um sääne. Taarka ristimäle ikõ saq, ja küläpoisalõ!

TAARKA: Kinkalõ midä?

MÕRSJA: Kaeq esiq! Ütskõik, ma nigunii üttegi takah kahitsõ-i, pääasi, et olõs´ pikält ja ilosahe.

(joudva ristimä värehti ette, ristimä om Vass´o imä. Väräq ommaq vallalõ, joba oodõtas. Kutsar kihõtas moro pääle, aja kolm kõrd ümbre moro, piätäs ussõ iih.)

TAARKA:

Tereq, tereq, hõpõ hõimukõnõ,

tereq, sorrõ suukõnõ,

tere-ks, külest külgmätseq,

tereq, veerest õks viirmätseq,

tere-ks no kabo kaejaq,

tereks no näio nägijäq!

(Mõrsja astus uma kaaskonnaga mahaq ja kui lätt tarrõ, tege podruskidega kolm kõrd maaniq kumardusõ pühädsele, (või ka vällä itkõma jäiäq, Taarka ütles ikka iist)

TAARKA: (Mõrsja ristimäle, tuu tähendäs Vass´o imäle)

Mino kulla ristämäkene mu armakõnõ!

Kotoh, ristämäkene, läpe-s ma kaali kuivada,

lavvarätti, r. läpe-s pandaq tahenõma -

umma kodo, r. panõq sa kuioma,

umma tarrõ, r. panõq sa tahenõma!

Mino kulla r. mu armakõnõ,

sullõ kallu, r. ma kaala ümbrele,

sullõ oiu, r. ma olgõ nyalõ!

Kabol oll´, r. nu kavvõst tulõminõ,

üle vete, r. oll´ nu viirmine,

pall´o oll´ nu r. meil ohtu ojjõ pääl,

pall´o oll´ nu, r. vika vete pääl:

kävvüh kulluq ärq, r. rattaq ravvadsõq

kävvüh kulluq ar, r. vankriq vasitsõq.

Ime mano pand´, r. mul hulga hoitjida,

katõsa pand´, r. perähkaejada:

meelel tahtsõ ma, r. merde minnäq,

süämel tahtsõ, r. minnäq süvvä vette!

S´oo ma, r. kõrralda kynõli,

juttu ma, r. as´anda ai:

õga võta-i nu, r. meri meelitsi,

süämelitsi nu, r. võta-i süvä vesi -

mere h õnnõ, r. meeleldä eläseq,

süämeldäq, r. suurõh viih.

Eski lätsi ma, r. lainõhtõ sisse,

vaenõ sai, r. vessi vaihõlõ:

kirst viiäs, r. mul müüdä kerikut,

annivakk, r. müüdä alõvat,

ussõ saa, r. ma umist umatsist,

vällä r. umist velitsist!

MÕRSJA: (And varguisi laulu keskel Taarkalõ märki, et küländ, a tuu ei jätäq perrä, um jo huun)

RISTIMÄ: Tulkõq no aita puhkamma, nikas, ku saa kutsuq palla suuhtõ pandma!

TAARKA: (näge kaema tulnu rahva siän Vass´ot, kiä ruttas minemä. Tsäünäs hindä kõrval olõva podruski külge: “Arq lätt, Vass´o lätt muido ärq, itkõmi ärq!”)

Kuis sa tihksiq, velekene, minnäq talolõ,

kui sa kõlpsiq, v. minnäq kynõlama?

Muu-ks istõq, v. nu süüki süümä,

pere istõ, v. lõunaht pidämä,

sa lätsiq, v. kolka kur´otama,

lätsiq viirde, v. juttu ajama!

Sul massa-i, v. kodo mu kulda,

elämine massa-i, v,´. mu ehtit,

sul massa-i, v. lehmä mu lehti!

Jalah ummaq, v. sul jakaduq kapudaq,

pääl ummaq, v. sul päädidüq saapaq!

Suust tulõ, v sul sinine tuli,

kurgust tulõ, v. sul kuvvõkeerulinõ,

suuh võit, v. sa pirda kiskuq,

lagipääh võit, v. lõmma lahkuq!

Tühi karõl´, v. sul karmanih,

puudus oll´, v. su pungah!

Käüvät ütliq,v. sa minno turuh toomitsõh,

käüvät ütliq, v. sa minno liinah langatsõh -

kyik um nu, v. mul kotoh koet,

kyik um nu, v. veet umil velisil.

VASS´O: (vaivlõs itkõmise käen, tälle ei miildü laulõv Taarka, tuu hirmutas. Peräst laulu and mõrsjalõ raha. (Muide, kõik, kinkalõ itkõtas, andvaq raha, kutsmine omgi niguq pulma jaos raha tiin´mine.)

RISTIMÄ: (um pahanu Taarka pääleq, kiä tä poiga rahulõ ei jätäq, ni vii ruttu mõrsja podruskidega rahva silmä alt äräq): Tulkõq noq, tulkõ noq, jõvvadõ viil lauldaq uma jao!

(aidan kõnõlõsõq podruski umaette, pereq ja külärahvas laul välän mõrsja kittüses)

KÜLÄNAASÕQ:

Kuulõq iks sa, kulla sõsarõni,

Nastjo iks meelimarakõnõ!

Mille ol’t sa iks liia ikuline,

virve ol’t sa iks silmäviiline?

Ikku-i sa, neio, ilma läbi,

kuuku-i sa, neio, kolga läbi!

Ilm iks pall´o ikõtas.

Ikku-i sa silmi ilosit,

puhk’ku-i sa sarno punatsit,

umma nakkaq sa iks miilt meelütämmä,

kulla nakkaq sa iks süänd kostutamma!

Ol’t iks sa säet säätsähe,

ummaq iks sul ehteq ilosaq,

ummaq iks sul vahtsõq valusaq.

Äräq sa iks ikku-i, murõhtagu-i,

umma nakkaq sa iks miilt meelütämä,

umma nakka sa iks süänd sütütämä!

Sullõ iks saa hüä ülä,

hüä iks ülä, kallis kaasa,

kosilanõ saa iks üle kolga,

nuur iks miis üle nulga!

Jätäq iks sa ikku vähämbäs,

silmä iks vett veidembäs -

ikõt iks silmäq ilosaq,

puhut iks palgõ punadsõ!

(samal aol podruski umavaihel aidan)

MANNI: Taarka, sul püsü-i putsai puusa pääl egaq kiil hammastõ taka! No oll´ Sul vajja Vass´ot hagõda, ku tä Nastjo ristimä poig om?

TAARKA: Nastjo ütel´, õt ikõq, mis taht! No mul tull´ nii.

MANNI: Mis täst ültse puttõt?

TAARKA: Tä läts jo ärq minemä. Kõik piät ummõtõ äräq ikma!

MANNI: A ku nüüd ristimä and Nastja jaost vähämb?

MÕRSJA: Puhakõq paremb sälgä! Meil om viil kumarduisi tetäq. Mul nii tuhisas joq. Meil om viil inämbüs rahvast ikmalda!

TAARKA: Ma lää ärq, ku minno ei taheta.

MÕRSJA: Tohoq, sa jo esiq ütlit, et sul sõnaq tulõvaq. A ütleq kittüst kõigilõ rohkõmp, hääga saat parembalõ. Esäle ka olõ-õs piidsast nii pall´o vaja, olõ-i tä mu pääle hellügi nõstnuq, ammu’s piitska. Taarkakõnõ, puhkaq noq, mi piät edesi laulma!

MANNI: Sa viil annat tälle õigusõ kah, ku tä sullõ uma suumulguga kaiho tege!

MÕRSJA: Mino pulm, mino asi! Laulupalk jääss vähämbäs, ku vähämb korjamiq. Taarka, lasõq edesi!

TAARKA: (võtt Nastjal kaalast kinni) Ma es tahaq nii, ma ei tahaq! Ma taha lauldaq, ma piät laulma! Mul um halv, ma lää vällä laulma, ma ei saaq laulmadaq edesi elläq! Ma lämbu, ma koolõ, ma lahkõ!

MÕRSJA: Laulaq, laul om sino mõrsjakaal´ (mõrsjalinik)

Nii Taarka, kutsmiseq ummaq kutsut, noq om pulm käen, laulaq!

(Noq lätt pilt üle tegevüses nätäl ildamp, kui om joba pulm.)

TAARKA:

Inne anna-i umma neiot,

ei kauplõq imekanna,

kui tulõ hõpõ saaja,

tulõ kulda kosilanõ.

Om iks hüä ülä hopõn,

om kaar´ka kaasa ratso.

Ommaq iks sääl viläq vinnünüq,

ommaq kaaraq kasunuq,

hoiuh om iks taa hopõn,

ravih om taa ratso:

ega haina maast süü-i,

ega vettä pangist juu-i,

haina süü tä taivast,

vii juu vikahtkaarist!

Lääväq nääq mäeq mängeh,

kallaspoolõq karõldõh,

pilvaq liiva Pihkõvahe,

heitväq mulda Moskõvahe,

jalaq käüväq sinnäq-tännäq,

maad kaibvaq ratso kabjaq.

Hüä-ks olli illos hopõn,

kõrralinõ kaasa ratsu,

umah viläh sääl vinnünü,

umah kaarah kasunu.

Sedä iks lauluga laulõti,

sedä iloga isiti:

mi iks salli sedä saaja,

rahul selle rahvagaq

(Laulu saatõl suitas mõrsja pää, ega manotulõja tõmbas kammiga läbi. Sugijaq pandvaq kopkit üskä. Hius palmitas, siidrätt pandas pähäq, mõrsja nuutsk´ tassa. Räbik pandas sälgä, Kaal (mõrsjalina) tõmmatas pääle nii podruskile kui mõrsjalõ. Kosilanõ astus aita truuska ja kaasikidega.

PODRUSKI: Oeh, oeh, ostjaq ojosõq,

võeh, võeh, võtja veerüseq

(Truuska astus iih, kosilanõ ja kaasiku takan. Aita minnen tege truuska kepiga ja kosilanõ piidsaga kolm risti aida läve pääleq, sys astutas aita.

Kosilanõ sirutas käe kaali ala, mõrsja sirutas käe vasta, tõmbas kalligõsõ podruskide vahelt vällä, keerutas kolm kõrda hindä ümbre, kaal´ (mõrsjalinik) jääss mõrsja pää pääleq.

Truuska võtt kosilasõ käest kinni, kosilasõl om mõrsja käe peräh ja nii nääq lätvä tarõ poolõ. Podruski ja kaasigu lätväq lauldõn perrä.)

Tagasi Taarka algustõ