V kaehtus kos Taarka käü laulman ni kerjämän ümbruskonnan ja Eestimaalgi ni kasvatas Sergot ja Tat´ot aasta 1910 näütüses

(Tan pidänü lava pilt nii olõma, et päältvaatajaq ommaq õuõn, tarõ iin olõjidega niguq ütel puul, aga nätäq pidänü olõma ka Taarkat, kel 11 aastanõ tütär Tat´o käekõrval. Tat´ol om hamõq ilma kjaussildaq sälän,  tulõ lauldõn ja nakkas jo kavvõst laulma. Õuõ pääl seto pereh toimõtas, kiäki vii, kiäki tuu, kiäki näio pühk´ murro, peremiis parandas midägi. Ku nääq sisse lastas ja näile süvväq tuvvas, poetas Taarka süüki ka põllõ ala, arvatõn et kiäki ei näeq jne.)

TAT´O: Maamakõnõ, kõtt om tühi!

TAARKA: Läämi edesi, vast sääl taloh saa süvväq, sääl olõ-i nii tihkõ rahvas

TAT´O: Ma ei jõvvaq inämp kävvuq

TAARKA: Sys laulaq, ku inämp ei jõvvaq

TAT´O: Mille meil ei olõq korgõt suurt värehtit, suurt karja

TAARKA: Meil om põrss

TAT´O: A mille meil um must külm tarõ

TAARKA: Mille-mille? Mis sa uurit? Laulaq, saat süvväq! Teenimi lauldõh süüki ni rõivast. Vast saa pääväpalka suvõl tüüd teteh?

TAT´O: Ma ei tahaq lauldaq, ma ei tahaq kävvuq , jalaq halutasõq! Ma taha vahtsõt hamõht!

TAARKA: Nakkami laulma, talo jo paistus!

TAT´O: Ma ei tulõq! Kõik tütärlatsõq vahtvaq minno võõrildõ.

TAARKA: Kas sa jätät! Ilma vaht´misest saa no huuliq, ei võtaq tükkü külest! Laulaq, ma teeni sullõ vahtsõ hammõ. Ma laula rohkõmp, ts´uhknide man kah, panõ su ummõluskuuli, saat sääntse siidikleidi niguq ts´uhknide tütril ommaq, piaa-i rätti kandma,  kübärä saat päähhä, pitsega valgõ pluusõ. Näet, velekene Sergo jo om liinah uurmaakre, puhta säksarõivaq säläh! Laulaq noq, laula noq!

(Joudvaq värehti lähküle)

TAARKA:

Oh iks sedä korgõt ilosat elämist,

siin ommaq iks tammidsõq tarõq,

veljo hoit hüvvi hobõsit,

kallit kaarasüüjit.

Sööväq nääq iks hainu taivast,

joovaq vett vikõrkaarist,

Oh sedä tarka veljot imekanna!

PERNANE: Kagos Taarka-tükk jäl hulgus

PERNASE SYSAR: Laul ja jo kavvõst

PERNANE: Sisse laskmaldaq ka ei saaq jättäq

SYSAR: No lasõq tä sys sisse

PERNANE: Ta om nigu mustlanõ, sys mustõldas midägi vällä kah

PEREMIISS: No kost täägi saa! Nii puudust meil ka ei olõq

PERNANE: sa ka viil säänest perrä kitmä! Tekuq käsitüüd, mis tä hulgis

SYSAR: Latsõq tahtvaq süvväq

PERNANÕ: Es tohtnuq ilma meheldä latsi ollaq! Kiä näid ravitsõs ? Külä vaivõlguq sys? Viil viiekümne ligi sai tütre, kost om naastõrahvatükk!

 (Lätt porisõdõn värju valla tegemä)

TAARKA:

Oh sedä kulla perenaist!

Astus iks üles aiksahe,

 varra inne valgõt -

sys iks käü-iq kärbseq,

linda-i libligõq,

om iks piim puhas,

puhtus  paistus suurõtiile!

PERNANÕ: Vai Taarka jäl liikvõl! Mis sys ilmah kuulus kah?

TAARKA:

Käve käpukas küläh,

olli uurakas mäel

Sääl ma näi viis imeht,

näi kuus kummõtit.

Midäs ma näi minneneni,

kua kodo tullõnani?

Velidseq näi vihklõvat,

imekanaq kaklõvat.

Ar´a küündü küsümähe ,

ar´a nõssi nõudma:

midä naaq velidseq vihklõsõq,

midä kaklõs imekanaq?

Üte nurmõnulga pääl

kulla põllukolga pääl.

Sõsarõq näi jal sõimlõvat,

imekanaq kaklõvat,

külä-õks-naaseq näi käändlevät                     

velenaaseq vihklõvat .

Midä-ks käändliq külänaaseq,

velenaaseq veerätelliq?

Tahtsõ ma hüäga kynõldaq,

jutuga juhatõllaq -

 saa-s näile hüäga kynõldaq

jutuga juhatõlla.

Lätsiq nimäq tüühü tülüga,

rõivit mõsiq riiõldõh

(Taarka laulmisega ühineseq veeretasa kõik perre naaseq, Tat´o ka laul üten imäga, aga vastamiilselt)

PERNAANÕ: No kõik näet ilmah ärq. Sul ka taa Tat´okõnõ kõhnakõnõ, lihha ei olõqki nigu luie pääl! Manni, tuuq tarõst piimä ja karaskit!

TAARKA:

Meil om must mustinõ tarõ,

risunõ rehealonõ.

Ütle-i ma sedä näio süüss -

näio om õks kangõ kasima,

laisk olõ-i laap´ma!

Olnuq mul iks illos elo-tarõ,

kullanõ korten,

ega tulnuq sis riide Riia säksaq,

ega puulbä poodiherräq.

PERNAANÕ: Kiä tuu tiid, kui lätt… A no käsitüüd iks joud egäüts tetäq - lasku-i tütrel nii joostaq!

TAARKA: Ti jo olõt siih kõvaq käsitüütegijäq, mis ti sys jäl ärq olõt ummõlnu?

PERNAANÕ: Manni, tuuq pühäserätiq ni päävüüq nätäq

TAARKA:

Ostõt rõivas um ohkokõnõ,

liina rõivas um libõhõnõ,

tihkõ um saa ummil tettüisil,

kulla ummil koetuisil.

Sul õks ommaq siidisõrmõq,

siidisõrmõq, niidinäpuq.

Teil ommaq kotoh kirä keeleq

kirä keeleq ,pilu peeleq.

Kirä koiq sa  iks kangahe,

pilu peelile alostiq.

Mändse näiq täheq taivahe,

sändse koiq kirä kangahe,

kerikost iks kirotõlliq

alõvast iks arvõlliq

 Peeleq aiq sa ala aknidõ,

kuvvõ kruudi kottalõ

Pelgä-s kangas kadõhust,

illos kangas imehüst,

sai sul padi nigu papõr,

rõivas nigu raamaduleht.

PERNAANÕ: sa mõistat küll ilostõ üteldäq! Kas Sul Tat´o ka jo iist ütles?

TAARKA: No, Tat´o, ütleq iist!

TAT´O: Ma taha-i

PERNAANÕ: Ütle iks, Tat´okõnõ! Sul om nii illos paks hiuss

TAT´O: Tuu om taa kolga pernaisi võid, miä timä läükmä pand

(Pernanõ ja tä sysar kaesõ ütstõsõlõ halvustavalt otsa)

TAARKA: Tat´o, laulaq no kar´alaulu!

TAT´O:

Kari läts mul kaara, pilli lilli lilli

tõõsõ mehe tõugu,

uma vele vilja.

Uma veli tull´ vitsaga,

tõnõ miis tõlvaga,

kolmas koodi tümäga,

neläs nitsevarvaga,

viies vihakandsuga,

kuvvõs kulbi hannaga,

säitsmes sängü lavvaga

katsas kannipuiega,

ütsäs uhmrõ pakuga,

kümnes künniravvaga -

minno vaest kyik ubl´otama

(Pernanõ ja tä sõsar tulõvaq kavvõmbalõ laulvast Tat´ost, peretütrist ni Taarkast)

PERNAANÕ: Ega tä taad last küll kasvata ei mõistaq! Paigal ei püsüq, suurilõ hauk vasta, kangakudamist ei opiq - nigu imä esiqki!

SÕSAR: Mis tä iks nii hul´kih opis

PERNAANÕ: Imä kynõl, et Taarka imä olnuq viil hääst jaost, a Härmält sai häötäjä.  Oll´ sääne mustlasõ muudu, niguq Taarkagi om

SÕSAR: Latsõst iks hallõ

PERNAANÕ: A mi Manni piät jo maast madalast kar´ah käümä, vöid kudama, morro pühkmä. Tat´o kasus jo no nigu imäldä, mis tuust, õt imä om.

TAARKA: (Tütrega laulmise lõpõtanuq, näge, et naaseq umavahel tedä perrä kõnõlasõq)

Noh Tat´o, nakkamiq minemä, aig om kodo poolõ astma naada!

PERNAANÕ: Kos sys - oppa viil mu tütrile ka laulu, sa tiiät pall´o synnu!

TAARKA: Mul ommaq umaq synaq, maast tett, puust löüt, olõ-i tõisil noidõga midägi tetäq

PERNAANÕ: Sa laulit vanast kirmasõl kykkõ, Kalmunäiot, Kurõnäiot, Ilmatütärt.

TAARKA: Taha-i ma inämp tõisi sõnno, mul ommaq umaq

PERNAANÕ: Ma olõs lauluoppamise iist Tat´olõ hammõrõiva saanuq andaq, jäägeq noq hummõnini

TAARKA: (Hammõrõiva nimetämise man pilk mahenõs) Kui pernaane taht, sys iks. Noh, näiokõsõq, laulma, laulma!

            Laulasi ma viie võrra,

kuvvõ võrra kul´atasi -

sünnü-i mul süä ilolõ,

lahku-i meeli laulõmahe:

süä iks tiidse süüdü panda,

meeli mitu mõtõlõsiq

Mano võti ikulivva,

viirde silmävii-livva,

ikku iki livva tävve,

silmävettä veeretasa.

            Kiä tull´ nu kaemahe,

kua karas´ küsümähe

Sinisiiba tsirgukõnõ,

vahajalga varbõlanõ:

“Midä sa ikõt, näiokõnõ,

kahitsõlõt, kabokõnõ?”

            “Eelä mul maama marja lätsi,

armuandja maranahe.

Oodi ma eelä, oodi täämbä,

oodi ma kolmi kolmapäivä,

oodi nelli neläpäivä,

viis rikasta riidit,

kuus kullast puulpühhä.

Lasõ-i ikk mul ilotõlla,

kurva miili kul´atõlla!

Olõ-i ma luudu laulijas,

isit ilo pidäjäs,

olõ ma luudu ikõmahe,

luud laina laskõjas.

Pall´o oll´ ikku mi imel,

süämevallu vanõmbil.

Kelle ma ütle uma oho,

uma kah´o kaibõlõ?

Jumalalõ ütle uma oho,

Maarijalõ kah´o kaibõlõ -

om õks Essu mi esä,

om Maarja mi maama!”

            Kohe meil kumo kuulusi,

kohe helü heidüsi?

Kumo kaldu kuldakaivo,

helü hõpõlättehe.

Kuldakaivo um kavvõtah,

hõpõläteh Lätimaal.

            Lätsi ma lätehte lävele,

kuldakao kottalõ,

kao kaast liigutõli,

kaiõ kao kaasõ alla.

Iih oll´ neli neitsikeist,

kolm kuldanoorikõt:

üts kudi kuldakangast,

müti maagõlangassit,

tõnõ lõigi linarõivast,

kolmas kaki kalõvat.

Esi lõigi, esi iki,

esi kaki, es´ kahidsi.

            Mina küündü küsümä he,

mina nõssi nõudõma:

“Midä sa ikõt, näiokõnõ,

midä kaibat, kabokõnõ?

Kelle sa lõigut linarõivast,

kelles kakut kalõvat?”

            “Mul um vell´o sõtta viid,

imekana kavvõtahe -

tuulõ lõigu, tuud ikõ,

tuulõ kaku, tuud kahidsi!”

Tagasi Taarka algustõ