II kaehtus kirmasõst ni 19 aastadsõst Taarkast 1875

(Ku valgõs lätt, om lava pääl väega hulga seto rõivin inemisi. Takan om mittevabaõhu etendüse aigu seto maastik: tuudaignõ, lakõmb, a mäe vai oroga, tuudaignõ kirmasõkotus. Taarka 19. ajastakka vana.

Näioq ommaq valgide räbikidega ja päärättega, nägeväq vällä nigu luigõparv, Taarka om kitasniguga ( nigu must luik valgide siän). Inemiseq saisvaq salguti, näioq juuskvaq püürä iihpool Kalmunäio perrä. Taarka laul iist. Nuurmeheq imehtelleseq. Vanõmba naaseq vahisõq kulm kordsun ni sosistõllõsõq. Ku laul lõpõs, haardas tõsõq näioq mõnõ nuurmehe puult kässi piten peiu, nii nääq jääseq ütstõist kaema. Taarka laul ekstaatiliselt ja särdsuga. Tõsõq näioq paistusõq timä kõrval vaonhoit ni luigaligult graatsiliseq, timä um tsäpe, läbemädä ni välläpidämädä uma olõkiga. Mitu nuurmiist trügiseq Taarka poolõ, a vanõmbaq naaseq saistasõq uma pojele ette. Vass´ot püüdäs ka takistaq, a tä tege kavala haagi, ni päses iks Taarka mano, kiä tedä om silmiga otsnu. Nääq tahtnuq niguq rahva hulka kaoda, no inemiseq ei lasõq,)

TAARKA:

Olli ütsi väiko vell´o.

Oh mi nuurta vell´otani -

suvõ teie suurta reke,

talvõ jalassit tahosi,

külelaudu kirotõlli,

perälaudu pilotõlli.

            Kohes sai minnä kosjovallõ?

Lätsi Riiga kosjovallõ,

Narvast naista võtõmahe.

Riia tütär ilmarikas,

Kuiva tütär um är koolnu,

Väänä tütär um väikene,

Narva tütär um naistõ lännü,

Mere tütär um mehele lännü.

            Sõidi timä tükü Türgümaada,

sõidi pall´o Poolamaada,

natukõsõ Narvamaada.

Sõidi toolõ talolõ,

essü toolõ eläjälle,

kohe olliq aiaq loona luudu,

väräq ette esi kasunu,

kuldaristi koa pääle,

hõpõristi riida pääle.

Aiõ hobõsõ morolõ,

paadi peräpaja ala,

lätsi tarrõ tehrütämä.

Heidi piidsa  pingi pääle,

lasi kindaq lavva pääle:

“Tere-tere, näio ime,

tere-tere, näio ese,

näio katsi kasvatajat!

Kas um nu näioni kotoh,

helmekaala kambõrõh,

sinipõllõ põrmadul?”

            “Näio lätsi merest vettä tuuma

karratsilla kannipuila,

vasitsilla vangupuila.”

Perrä veerü noori vell´o,

perrä karas´ imekana.

“Näiokõnõ noorõkõnõ,

kas saa vettä verevä juvvaq,

musta ruuna mudsutõllaq?”

            “Oh sa ulli noori meesi,

oh sa petis peiokõnõ!

Kolq um mul kaivo kotohna,

viis um kaivo velisil:

üteh um ollut mul otsani,

tõõsõh virret veeretasa,

kolmandah mõtu mõõdõtulla.”

            “Näiokõnõ noorõkõnõ,

mis sa tühjä kittelet,

ilma as´anda avvustõlõt?

Eelä käve ma sino kotoh,

tandsõ sino tanomih:

linaluinõ sul leeväkene,

agananõ taarikõnõ,

pere seie sul pedäjä kuuri

latsõq haariq haava kuuri.

Tekeq mi nu ujal umatsõs,

laanõ veereh langutsõs!”

            Teieq sys ujal umatsõs,

laanõ veereh langutsõs.

Nakas´ kodo tulõma,

vell´o kodo veerümä,

sõidi sys kodo poisikõnõ.

            Sõidi tükü Türgümaada,

natukõsõ Narvamaada,

jäie saani saisõmahe,

regi kivvi kinnähtü.

Tulõtõlli, minetelli -

päse-s saani saisõmast,

perälavvaq pihlapuist.

            “Tõodaq, meesi, miä tõotat,

annaq, meesi, miä annat!”

            Tõodi tä kimpu kindõhit,

kattõ kimpu kaputit..

Tulõtõlli, minetelli -

päse-s saani saisõmast.

            “Tõodaq, meesi, miä tõotat,

lupaq, meesi, miä lupat!”

            Tõodi lito linikita,

tõodi hüvvi hammõhita -

tulõtõlli, minetelli,

päse-s saani saisõmast,

            “Tõodaq, meesi, miä tõotat!”

Tõot´ timä sata sajamiist,

pääle kattõ kaasikõta.

Tulõtõlli, minetelli -

päse-s saani saisõmast,

perälavvaq pidesist.

            Tõodi tä kapo kaali alt,

tõodi noorõ nuku alt -

tulõtõlli, minetelli ,

pässi sys saani saisõmast

            Sõidi tükü Türgümaada,

natukõsõ Narvamaada,

uma sai kodo kottalõ,

ummi nurmi otsalõ,

ummi veljo veerele.

Nägünesse, kuulunõssõ,

kiä tull´ vasta võtõmahe,

saanist maaha saatmahe?

Ime tull´ vasta võtõmahe,

saanist maaha saatmahe.

Haard´ timä kaiaq kaali ala,

heit´ silmäq sõba ala,

löüse ollõv koolija riih,

kabokõsõ kaali all.

            Ime sys ikulõ isosi,

ime nõssi nõrõsillõ.

Lei timä käe kättä vasta,

tõist vasta tõrahuti:

“Pujakõnõ, poisikõnõ,

miä saa nu meist vaesist,

miä meist armõtuist?”

            “Imekene, helläkene,

maama, mesimar´akõnõ,

tuu saa meist vaesist,

inne aigu armõtuist:

minnij saa  merde sõmõras,

poiga tähes taivahe!

Läät sa merest vettä tuuma,

kaeq sa merde sõmõrat:

miä oll´ sõmmõr sorõhõmp,

tuu su meelikas minijä!

Läät sa ussõ kaema:

miä um tähti valusamp,

tuu um sino poigovani!”

VASS´O IMÄ - Läkeq ärq!

(Ni Vass´o nakkas imäga minemä, tõrgõssile, a lätt. Taarka kaess perrä ni nakkas Vass´o poolõ trügimä, a komistas, ni tütriku hõikasõq Taarkat)

TÜTRIKU: Taarka, ütleq iist!

(Taarka ilmselt otsustas lauluga Vass´ot kinni pitäq. Ni tüdrikide ring nakkas laulma Taarka iistütlemisel laulu rikkast kosilasõst. Taarka vehk´ vahelõ käega, et laul elävämb olõsiq.)

TAARKA:

Rikas rahha raputõlli,

tark hobõst tandsutõlli,

esiq lausi meelestäniq:

“Tulõq mullõ, näiokõnõ,

kalduq mullõ, kanasõkõnõ!

Tulõq mullõ rikkallõ,

astuq mullõ ausallõ!”

Näio taitsõ vasta laustaq,

taitsõ targastõ kynõlda:

“Lää-i ma sullõ rikkallõ,

astu-i sullõ ausallõ!

Sullõ iks lää-i, kodo jää-iq!”

Rikas jäl rahha raputõlli,

tark hobõst tandsutõlli:

“Tulõq iks mullõ rikkallõ,

astuq mullõ ausallõ -

sullõ ma osta suurõ sõlõ,

suurõ sõlõ, laja lehe!”

Näio jäl taitsõ vasta laustaq,

taitsõ targastõ kynõlda:

“Lää-i ma sullõ rikkallõ,

astu-i sullõ ausallõ!”

Rikas jäl rahha raputõlli,

tark hobõst tandsutõlli:

“Tulõq iks mullõ, saaq mullõ -

sullõ ma tuu sinisiidi,

sinisiidi, s´olgaräti!”

Näio jäl taitsõ vasta laustaq,

taitsõ targastõ kynõldaq:

“Lää-i ma sullõ rikkallõ,

astu-i sullõ ausallõ!”

Rikas jäl iks rahha raputõlli,

tark hobõst tandsutõlli:

“Tulõq mullõ rikkallõ,

astuq mullõ ausallõ,

ma tuu sullõ kolmõq kängäq!

Üteq luitsõq, tõsõq puitsõq,

kolmanda keritseq kängäq:

puitsõq kävvü puiemõtsa,

luitsõq kängäq lusti lüvväq,

keritseq kävvüq kerikohe,

astuq au-alt(a)rihe.”

Lei iks käe kättä vasta,

tõist vasta tõrahuti:

“Ärq iks minnäq , miä tetäq!”

Hillä imäga kynõli,

madaluisi maamaga.

Sai iks näio valmis,

imelats ehitüs,

läts iks kitteh kodo,

läts kaasa kastõrahe.

Elli päävä, elli tõsõ,

naas´ jo üläle ütlemä,

kaasalõ jo kaibama:

“Kohes jäi mino suuri sõlg,

kohes mino lag´a leht,

kohes jäi mino sinisiid,

kohes mino s´olgarätt.,

kohes mino kolmõq kängäq:

üteq luitsõq, tõsõq puitsõq,

kolmandaq keritseq kängäq?

Naka-i ma kängüldä käümä,

naka-i saisma saapilda!”

Oh tuud üllä helläkeist -

astõ iks aita mäele,

pääle aida päälikohe,

võtt´ säält piidsa pingi päält,

vaiva roosa vaja otsast,

pess´ iks näio piha pääle,

sääd´ näio sälä pääle.

Esi lausi meelestäni,

lausi meele poolõstani:

“Seh iks sullõ suur sõlg,

seh sullõ lag´a leht,

seh sullõ sinisiid,

seh sullõ s´olgarätt,

seh sullõ kolmõq kängäq!”

Esi läts alla niitemä.

Esi niit´ ninne ilosit,

kõsut´ kõldu korgit.

VASS´O IMÄ: Jätäq taa Taarka vaht´mine, taad sa ei võtaq!

VASS´O: Ütlet, et ei võtaq, jah?

IMÄ: Täl om kolm velja ja maad vähä.

VASS´O: Kygõ ti tedä mullõ topõq. Latsõna ti kynõliq, et Taarka om hääst jaost: imä võtt´ kolm myytu kardohkit sälgä, ni om laululinõ.

IMÄ: Oll´gi hääst jaost Oka, mis sys Okakõsõl no vika! A Härmält sai häötäjä: Mats kyik maaq maahha mängnüq. Näet, Taarkal olõ-õi hõpõtki inämb kaala pandaq! Kas kiä nii edimädse tütre kirmasõhe lask, ilma räbiguldaq?

VASS´O: Ku ti tä mullõ jo topõq, ma tõist ka ei võtas´.

IMÄ: Püsü-i taa tüü man. No sa kaeq, lauldõh ka ei saaq! Tä um tõistõ, tä um ilodu, esä verd. Hääd nahka täst ei tulõq!

Kasiq kodo! Kost mul Taarka võtjä väläh. Esä võtt malga. Ega meil olõ-i tedä kohe panda, velil ommaq jo naaseq. Olõs sys pridanat tälle antu - tuud ka olõ-i!

(Taarka tütärlatsiga laul "rikast kosilast" edesi niguq kõikõ unõtõdõn.

Laul lõpõs. Taarka heränes nigu unõst).

TAARKA: Vass´o, Vass´o! (vahis ringi) (Tüdrikile) Kas ti näiq, koes Vass´o läts?

NUUR TOOMKA: Olõq vakka, mis sa ämmärdärt, inemiseq kaesõ!.Vai mi Vass´ot vahi.

(Tüdrikide  takah ja kõrval ummaq poisiq, kiäq tasaligult salguti umavahel juttu ajavaq. Imäq ummaq salgudi ümbre ja jututasõq tasaligult, a nuuri silmän pidäden. Noq võtvaq tüdriguq ringi ja tandsvaq kargust. Ku tands läbi saa, lätväq rian ja kumardasõq pillimehele tenus.

Taarka trügi läbi inemisi Vass´ot otsin. Küsüs küläpoissõ käest, kuigi tä ei toheq kombõ perrä poistõ mano jututama minnäq)

TAARKA: Kas ti Vass´ot näiq?

POISS: Ma olõ Vass´o. Vast tahat minno

TAARKA: Võtaq esiq hinnäst`, ku tahat.

Suust tulõ sul sinine tuli,

kurgust tulõ sul kuvvõkeeruline,

suuh võit sa  pirda kiskuq,

lagipääh võit lõmma lahkuq!

POISS: Ma su kae, tsiganimuur olt vai?

TAARKA: Vot õigõ, ma küsse tsiganide käest. Tiät, tuul poisil oll´ pill. Noh, ja kui tä tuud tõmmas´, sys tuu jauras kõvõmbahe ku Petseri kluustre kelläq vai mitmõ külä ts´urrõ karusõlutuq kokko, ku noid kõrraga ümbre üte karamaa aiaq.

POISS: Mis Sul mustlaisi käest küstäq oll´, hobõsõvargidõ käest?

TAARKA: Kuis nääq nii tands´vaq, et süä tsälgast kukruhe käü ja sys tagasi satas, kui näid kaet. Ja mis nääq näiväq, ku käveq keväjä. Et kuis näil ommaq hüäq hobõsõ, kauni kaarasüüjä.

POISS: Varastõt ummaq nuuq hobõsõq, ni õliga läükmä hõõrut!

TAARKA: Nääq ütliq, et tiiq laulvaq ilda. Ku tuu ärq kuulõt, saat elläq. Nii, ku et uma är tiiät, olõ-õi tõisist kinkastki hääd.

POISS: Mis tiiq, mis umaq?

Naaseq Taarka imä iistütlemisel nakkasõq laulma:

Tütereni iks armahõni,

mino kallis kanasõni,

painu iks sinno pallõma,

heidä hellile sõnolõ!

Kuulõq iks, kuulq, miä ma kuugu,

mõistaq iks, mõistaq, miä mõistuta,

anna iks ma hirmu hiussihe,

anna iks ma kari kaala pääle:

kui iks sa nurmõ lääde,

väikene välä pääle,

mingu-i nurmõ nur´atuhe,

välä pääle väntsünnü!

Mineq sa iks nopõ nurmõ pääle

mineq välle välä pääle!

Kui iks Sa nurmõ lääde,

edo iks külä nurmõh künd,

külä veleq atra veeväq.

Kui iks sa müüdä läät,

armas müüdä astut,

läät iks müüdä naardjast,

naardjast ja sorijast -

käkkü-i nynna käüssehe,

säädku-i särgi siilo ala!

Heidä iks kätt, käänäq pääd,

käänäq pääd kärehille,

julgõhõ iks joudu annaq,

kärmähe käseq tetäq!

Kui iks läädeq müüdä kitjäst,

armas auandjast,

olõq sõs iks man oigõhe,

Jumalit annaq Jummal-appi,

käkiq iks nyna käüssehe,

sääq särgi siilo ala,

esiq mineq iks nurmõ nobõhehe,

mineq iks välle välä pääle!

Sys iks hüäst peetäs,

ausast arvatas.

Lavapildi perrä piäs olõma nätäq seto kultuuri märke perrä, et Taarka om jo märgit esä vaesusõst ja laostunuq talost, ni korgõmbalt redelipulgal alla trügit. Tä esimuudu luumus lüü vällä, ni tä kiilde ei arvõstaq ni pruukõ ei piäq.

Tagasi Taarka algustõ