Petserimaa setoq

PETSERIMAA SETUD, reis Setomaale a. 1884

JÜRI(GEORG) TRUUSMAN

 “POLUVERTSÕ PSKOVO-PETSERSKOGO KRAJA” -- KKM 19770 -- (ILMUS AJAKIRJAS “ZHIVAJA  STARINA” 1890, Tõlkis ja lisas märkused Ali Kikkas)

 Enne kui alustada ülevaadet oma tähelepanekutest etnograafilise kallakuga reisist 1885  aastal, Pihkva Kubermangu läänepoolsemas osas, pean oma kohuseks avaldada siin tänu isikutele, kes minule heatahtlikult abiks olid. Pihkvas varustati mind kõrgemalt poolt tarvilike dokumentidega ning Statistika Komitee liikmelt N. A. Strokinilt  sain oma käsutusse uusimad andmed  n n. setude asustuse kohta.

Irboska, mis asub just setu-vene asustuse piiril, kujunes minu seikluste lähtepunktiks. Siin veetsin ma üle kolme nädala ning kasutasin võimalust koos kirikisade Panovi ja Stsekiniga käia nende koguduste külades. Esimene neist viis mind piirkonna setu küladesse, teisega olin vene külades.

Kes on eales teinud etnograafilisi uurimusi, teab väga hästi kui raske on tungida rahva hinge ja äratada enese vastu usaldust, kuna rahvas tõrgub ilma usaldusväärse isiku kohal olekuta avamast võõra ees oma südant. Minu uurimisretkede keskuseks kujunes Petseri, kus peatusin sealses Kloostris, kus peatusin üle kolme nädala võttes aeg-ajalt ette retki lähematesse setu küladesse. Kõrgesti austatud Kloostriülema abi, Isa Pavel ja Kloostri laekahoidja Isa Arkadi (kodanikunimega Tsänk, hiljem Kloostriülem, pani kirillitsas kirja mõnda setu rahvaluulest. Vend Aleksander oli 20-30aastatel edukas talupidaja Meremäe juures.  A.K.), kergendasid tunduvalt minu tegemisi. Isa Arkadilt, kes on päritolult setu, sain hulk huvitavaid andmeid. Ka viis ta mind oma kodukülla, Voropisse, kus kohalike seas mõnda aega elades sain tundma õppida nende kombeid, uskumusi ja vaimset loomingut.

Isiklikes asjus pidin vahepeal käima Peterburgis. Tagasiteel, olles Pihkvas, asusin aurikule ja sõitsin Võõpsu. Siit lõuna poole liikusin mööda rannikuäärseid külasid kord paadiga, kord jalgsi. Jõudnud Puudovitsani, pöörasin Petseri peale. Seejärel külastasin Pihkva Kubermangu läänepoolsemat ääremaad, jõudes Semeritsani.   Reisi kestel püüdsin võimalikult enam osaleda kohaliku rahva mitmesugustel pidustustel ja kogunemistel.

Esmalt kirjeldaksin mõningaid Petserimaa linnuseid ja matusepaiku.

Peab kohe ütlema, et piirkond on taoliste tähelepanuväärsuste poolest märksa vaesem kui Oudova vald. Kultuuristumise käigus on siin hävinud suurem osa muististest. Kui Oudova valla ebauskliku elaniku käsi tõrgub selliseid kahjustamast, ning need on säilinud peaaegu rikkumata, siis siin võib tihti kohata nendest vaid jälgi. Kus liivane pinnas pole põlluharimiseks sobiv, on sellised säilinud suhteliselt hästi.

Liikudes põhjast lõunasse kohtame vana kalmistut Glazovi külas. Siinsed kalmukünkad on ümbritsetud kividega. Alles on üks kivirist. Edasi tuleb Martõnova (Krasnoje Selo), mille kaguküljel asuva matusepaiga kohta öeldakse: “sõa kalmõ”. Öeldakse ka: “tut bõla litva” (“siin käis leedukas”) Samas näeme kaht kiviristi üsna tavalise pealiskirjaga: “Tsarj Isus Hristos Nika”(?)Ühele vanurile olevat unes näidatud: kes toob oma seljas künkale palgi ja rajab siia kabeli, kaevab välja kruusitäie  kulda. Veel räägitakse, et üks rist oli vahepeal kolm aastat kadunud, ning sama ootamatult vanale kohale tagasi ilmunud. Järgmise küla kabelis näeme jällegi üht väga selge, samasuguse pealkirjaga risti. Kohalike elanike uskumust mööda suudavad selle välja kanda vaid viis meest, tagasi tuua aga üksainus.

Arvata võib, et kõige tähelepanuväärsem koht asub Lisje küla juures, poolsaarel. Selle kaguosas asub vana lossiase, mida idast, järve poolt kaitseb kõrge ja järsk kallas, läänest laht. Vaid 20 sülla laiune “kael” põhjas ühendab seda saarega. “Kaela” madalam osa lubab oletada, et varemalt oli kogu linnuse ase, ~50 x 40 sülda ja veest piiratud. Vanake Ostasev, surnud 1877a. 120 a. vanuses, olevat mäletanud veel linnuse müüri jäänuseid. Teiste vanemate elanike mälestust mööda kasvas linnamäe kagunurgas põlismänd, mille all asus sissepääs keldrisse, kus olevat varjul 3 toopi hõbedat ja kulda. Uudishimulikud on siin kaevamisi ette võtnud. Pole kuulda, et midagi leitud oleks. Pärimused ei pajata meile sellest, kes selle kindlustuse rajasid. Aga pool versta lõuna pool asuvad samal seljandikul “Tsuudi hauad”, millest on tänaseks säilinud kolm kääbast pikkusega ~80 sammu. Väiksemad künkakesed lubavad oletada, et neid oli varem rohkem. Varem olid kääpad kividega piiratud. Kääbastikku seostatakse sõjasündmustega, sest siit on leitud mõõk. Kindlasti annaksid huvitavaid tulemusi väljakaevamised. 30 a. tagasi (1855a. 1848 ja 1859 olid  Päikese aktiivsuse maksimumid A. K. ), suurema veeseisu aegu uhtis lainetus kaldast välja kolpasid ja muid luid.

Teisel pool lahte on praegugi märgatavaid jälgi vanadest põldudest. Pärimuse järgi suri kogu siinne elanikkond välja (kas 1804a. koolera? A. K.) ja põllud metsastusid .Lisje küla asutamise aegu raiuti mets ning nähtavale tulid jäljed põllupeenardest ja künnivagudest. Nondest palkidest ehitatud hütid püsivad siiani, kuna puit näib olevat hästi vastupidav. Võib jälgida põllulappe suurusega 50x70 ja 23x50 sammu. Et järsemad nõlvad ja künkad puuduvad, näitab ,et maad on siin õige pikka aega haritud. Rohukasvu erinevustest võib järeldada, et põllulapid olid erinevate kultuuride all. Tänapäeval on Lisje ümbrus lage. Võimalik, et enamus metsa kasutati ära laevaehituseks. Vastavad ehitusplatsid olid Värska (Kolpina) ja Lagasova lahtedes juba 17s. täiesti olemas.

Vana kalmistu asub veel Puudavitsa küla lõunaserval. Sealsed liivakünkad on küll halvasti säilinud, aga vanemad inimesed mäletavad aega enne Lisje uue kalmistu rajamist, mil siia veel maeti. Siinsete kääbaste ümber kive ei ole. Seisab üks kivirist, järve ääres veel teine. Teise ülemine haru on kumer ning sellesse on uuristatud kolm kolmnurkset lohku.

Kääpad ja ristid on hästi säilinud Podmotsas , Doltsinas ja Gorodistses. Viimane on juba nimegi poolest tähelepanuväärne, viitab ju see muistse kindluse asukohale. Linnamäge piirab ühest küljest Piusa (Truusmanil: Pizva , mitte Pimza !!! Kas < piz va ´väike jõgi` ? Vrdl. Vellikaja = Isa jõgi `suur jõgi`  A. K.} kõrge kallas, teisest soo. Avatud on kolmas külg. Iidses kasesalus peituvad kääpad, mis on ümbritsetud hallide raudkividega. Leidub üksik kivirist tavalise pealkirjaga.

Petseri valla Parkanova küla muistses metsasalus on säilinud kääpad ja kaks kiviristi. Neid nimetatakse “sõa kalmu”. Pankjavitsa valla Aristova küla kalmed asuvad männisalus. Neist enamik on ümbritsetud hallide raudkividega. Kolmel kääpal lebavad kiviplaadid, milledele  raiutud ida-läänesuunalised ristid, pealkirjad on tavalised.

Irboska vallas käisin kahel vanal kalmistul, Zamogilnjes ja Sakitsas. Esimeses on kuuel kääpal ristidega kiviplaadid, mis juba oluliselt maasse vajunud. Hästi säilinud Sakitsa kalmistul on kõrgemaid ja madalamaid erineva kujuga kalmusid. Needki on ümbritsetud hallide ( mitmes kord juba – hallid, ons sellel mingi tähendus? A .K.) raudkividega kuid sedapuhku on need asetatud ristkülikukujuliselt. Kümnekonnal hästi säilinud kiviristil on selged pealkirjad. Erinevatel aegadel on siin kaevatud, ka hiljuti… Kalmistu edelaosas näeme suurt, kah kividest ümbritsetud pikklikku küngast. Vedeleb luid. Kääpa külgedel asuvatest kaevistest nähtub, et maetud on maapinnale ja hiljem muld peale kuhjatud. Ühest kääpast avastati kaks teineteise peal asetsenud saviurni luupuruga. Veel leiti kääpast suuremaid luid ja raudkett.

Eriti rikas on kalmete poolest Irboska, Truvori pealinna ümbrus. Üldiselt samalaadsed, aga selle vahega, et siin on kõik suurejoonelisem ja paremini viimistletud. Võib arvata et Irboskas kiviriste valmistatigi ning varustati nendega kogu piirkonda. (Kiviristid on ilmselt tähised pühitsetud paganlikel kalmistutel, kuhu seejärel jätkus ristitute matmine .A. K.) Siin peetakse kiviriste pühadusteks ja sageli paigutatakse need kabelitesse kõrvuti ikoonidega. Mõnikord leidub ristidel ka pikemaid tekste: kes kellele selle asetanud on ja aastaarve.

Petserimaa on asustatud venelaste ja setudega, keda eestlased ka “setukene” või “setu rahvas” kutsuvad. Venelased nimetavad neid “poluvertsõ” kuid ei oska ise kah seletada, miks see nii on kujunenud. On huvitav märkida, et ka Alutagusel tuntakse Iisaku “poluvernikuid” (Ka “pola-vernikud. Nüüdseks oletatakse, et need on vadja-eesti segaasustusega elanikkonna järeltulijad. A. K.) Neid, praegu kohaliku luterliku koguduse liikmeid peetakse 16 ja 17s. Moskooviast põgenenud vene vanausuliste järeltulijateks. Nende rahvariietes pole ühtset traditsiooni. Kõik nad räägivad eesti keelt kuid kodune keel on vene. Võimalik, et nad pälvisid nimetuse “poluvernikud” venelastelt selle tõttu, et olles küll luterlased, säilitasid mõningad õigeusu elemendid nagu: risti ette löömine, surnute mälestamine haudadel, ikoonide kummardamine j.n.e. Ise peavad nad endid eestlasteks ja solvuvad kui neid venelasteks nimetada.

Teine lugu on Petserimaa setudega. Nemad on eestlased, kes elanud pikka aega tugeva vene mõju all nii, et nende olme kuigivõrd ei erinegi. Miks aga venelased neid “poluvertsideks” hüüavad, sellele pole rahuldavat seletust, sest on ju nad üks õigeusu kiriku ustavamaid võsusid. Kas sellepärast, et nad räägivad eesti keelt, ning olles ristitud on säilitanud siiani rida paganlikke kombeid ja uskumusi. Kust aga tuleb “setu”, on raske seletada. Võrrelda võiks: viljandlane-mulk; võrulane-ugalane, tsurklane; põlvalane- vetka []

Setude asuala piir langeb kokku Pihkva Kubermangu läänepiiriga: alates Võõpsust mööda Voo (Võhandu A. K.)  ja Mäda (Med` ) kuni Piusani. Seda mööda kuni Vastseliinani ja siit väheke lõuna poole Pihkva maanteed. Lõunapoolne piir Pankjavitsast Irboskani kulgeb maanteest mõnevõrra põhja poolt .Idapoolne piir on raskesti määratletav. Õigemini, seda polegi, sest siin paiknevad setu ja vene külad segamini. Setud ei ole ümberasukad Liivimaalt, nagu vahest arvama kiputakse, vaid muistsete läänemere-soome hõimude üks haru, mis asustas kunagi kogu Peipsi - tagust ala ja suuremat osa Pihkva Kubermangust. Mis puudutab nende hõimude liikumist nüüdsete Pihkva ja Novgorodi Kubermangude piirides, see väärib eraldi käsitlemist.(Hiljem oletab J. T. koguni: setu < tsuud < sküüt A. K.)

Kuigi, sajandeid venelaste kõrval elades ja neist eluviisilt vähe erinedes on setud säilitanud oma rahvuse. Külad, üksikud hooned ja nende asetus ning sisustus erineb vähe vene omast. Suuremad erinevused ilmnevad Liivimaaga piirnevates setu külades. Rahvariided, vaimne looming, kohalik keel, elukorraldus ja meelelaad on arhailisemad kui eestlastel.

Oma sisemiselt elukorralduselt erinevad setud venelastest täiesti. Keelebarjääri tõttu on abielud nende vahel on väga harvad. Siiski kosivad setu poisid mõnevõrra sagedamini vene neide.

Siiamaani valitseb setude ja venelaste vahelistes suhetes teatud vaenulikkus. Koolis pilkavad vene poisid setusid tsuhnadeks ja nii ei tahagi need kuigi meelsasti kooli minna. Edasi kandub see vimm juba vallavolikogude tasandile.

Keskmistes, Petseri, Zalesje ja Irboska kogudustes on ülekaal venelastel, kes eesti keelt peaaegu ei oska. Samas räägivad peaaegu kõik täiskasvanud setud vene keelt. Põhjapoolsetes kogudustes: Värska, Kolpino, Kulje ja Saatse valdavad venelased küllalt hästi eesti keelt. Torkab silma, et setu noored laulavad ka vene laule samal ajal kui vene noored setude omasid üldse ei oska. Kuigi eri elanikkonnaga külad paiknevad teineteise naabruses ja läbisegi, toimuvad noorte pidustused tavaliselt eraldi.

Vanemad elanikud mäletavad, et vanasti kandsid ka setu mehed pikemaid juukseid nagu eestlastel üldisemalt tavaks. Ka mäletatakse, et varem erinesid setude algelisemad eluasemed märgatavalt vene taredest. Seitsmekeelsed kandled, mis varem olid laialt kasutusel on praegu haruldus. Nendel oskavad mängida eeskätt vaid üksikud vanamehed ning pillid on hooletusse jäetud. Praegusel ajal lauldakse kandle saateta.

Varem olid setud kartlikumad ja peitusid külasse ilmunud vaimuliku eest. Lapsi hirmutati: “Papp tuleb!” Praegu suhtutakse vaimuliku suure austusega. Naised, kes talle midagi annetavad, teevad seda sügava kummarduse saatel. Et laulda või kannelt mängida, selleks küsivad noored vaimulikult luba. Võõraste ees, kes härraste viisi riietatud, ei tunne setud vastupidi Liivimaa eestlastele mingit hirmu ega lase end oma toimetustes häirida. Vastupidi venelastele on nad aupaklikud, viisakad ning kuulekad võimudele samal ajal kui mõnesse vene külasse sisenevad vallavalitsuse liikmed suure õudusega. Teisalt on setud väga kangekaelsed ning pöörduvad väiksemagi ebaõigluse korral rahuldava lahendi saamiseks kohtusse. Vastupidi 13s. Mõõgavendade poolt alistatud eestlastele on setud avatumad, sirgjoonelisemad ja usaldavad. Nad on külalislahked ja julged, mitte aga tusased, kuigi näivad mõtlike ja keskendunutena. Nad on sama töökad kui eestlased. Värvatuna küüti või mõnele muule tööle lepivad nad ka kesise tasuga samal ajal kui venelane eelistab ahjul lesida. Kui Baltikumi eestlased tunduvad isegi ihnsatena, on setud kaugel kokkuhoidlikkusest. Nagu ei peeta niitmist vene naistele kohaseks, ei niida ka setu naised. (Ei niida ka liivi naised. A. K.)

Olgugi et enamikku setusid võib pidada õigeusu kiriku üheks ustavamaks võsuks, on paganlikud jooned nende usulistes kujutelmades täiesti märgatavad. Siiani pole nad kuigi usinad kirikus käijad. Vaimulikud kurdavad, et äärealadele jäävad koguduse liikmed külastavad kirikut haruharva. Ammusest ajast on setud harjunud koduste jumalateenistustega, õigemini, ebajumala teenimisega. Veel praegugi võib pühakujude kapist või selle alt leida sangaga savipoti, mida kui viirukipanni kasutatakse. Samas on ka peentest männijuurtest punutud viirukikarp ja teine samasugune küünlatoos. Kapid ise on kaetud nikerdustega ning neile laotatakse mõlemast otsast väljaõmblustega käteräti taoline lina. Ikoonide ees läidetavad küünlad on tavaliselt ise kodus valmistatud. Küünlata kui Jumalale toodava ohvrita ükski setu palvetama ei hakkagi. Igaüks peab oma kohuseks asetada kirikus ikooni ette kasvõi 2-kopikaline küünal. Kellel pole sedagi raha, võtab kodust kaasa 3-4 muna ja saab niiviisi oma küünla kätte. Vanarahvas mäletab, et varemalt olid Luhamaal ja Makralugas omad preestrid (NB!), kes koduseid jumalateenistusi toimetasid kusjuures need olid täiesti avalikud. Kord aga olevat üks endine Taelova preester koos vallavalitsuse liikmetega ühele sellisele ootamatult peale sattunud. Preester paljastas piduliste kui ebajumala  teenrite tõelise palge ja manitses neid külastama Issanda Kirikut. Näikse, et avalikud toimingud peale seda lakkasid kuid jätkusid koduseinte vahel ja salaja. Ka praegu peetakse seda nurka üsna tumedaks ning kohalikul preestril pole sinna suurt asja. Paganlikud kombed on hakanud Makralugast alles viimasel ajal taanduma.     Pärimuste järgi oli praeguse Taelova koguduse ala ja naabruses asuva Liivimaa elanikel üks ühine ebajumala teenimise koht ulatuslikus palus, mis jääb Orava (Waldeck) mõisast kirdesse ja Palomõisast (Veriorast lõunas. A. K.) lõunasse. Selles Pühas Palus olevat paganlike preestrite juhtimisel läbi viidud ohverdamisi ja muid riitusi. Eestlased nimetavad seda BOHMOLA PALO (?< bogomolitsate e.  palverändurite palu) (Võimalik, et see on osa Liivi Hendriku mainitud Valgepalust e. Walgatabalwest. Ehk on siin seos Ilumetsa ja Nohipaluga. Viimane ulatus lõunas vist Matsurini, mis on vene keeli nimetatud Belohvastova < ? `valgehanna, valgelõpe, valgeotsa . Wiedemani sõnastikus: “pohmola rahvas” kui üks Räpina kandi usuline sekt, mis juba enne Põhjasõda lakkas olemast. Treski külast väheke loodesse jääb objekt nimega Pohmala või Pumala mägi. Paul Lehestik on seda kindlustatud kohaks pidanud. See kivivare on pigem kivikalme ja ka sellisena Setomaa kohta ainulaadne. Treskist pärit Leo Toomeoja pajatas, et poisikesena, 20-30 aastatel teistega seal karjas olles olevat saabunud autoga kaks härrat, kes teed küsinud. Kumbki poiss saanud juhatamise eest kaks krooni. Härrad olevat (?)Pohmola mäel midagi kaevanud.  A. K.) Võib oletada, et samalaadne pühapaik paiknes Pankjavitsa vallas, Bogomolova küla juures. Seal on ka kabel.

Suviste (Troitsa) eel valmistati igas peres õlut ja see toodi kokku ühte varem kindlaks määratud majapidamisse. Igast majapidamisest olid kohal peremees ja perenaine(NB! A. K.) Pühapäeva hommikul enne Päikese tõusu rüseleti kuni kellelgi esimene veri välja tuli. Tema sai vastava peo korraldajaks, peoperemeheks järgmisel aastal. Nii teeniti Peko-Jumalat, keda kujutava puusliku ees mustad süüdati mustad (NB! A. K.) küünlad. Jumaluse poole pöörduti: “Peko, Peko, tule õlut juoma, maamma maitsma.” Preester, tavaliselt vanem mees tõi siis ohvri. Üks selline, hiljuti surnud “peko-preester” oli selles  ametis õige pikka aega.(Anne Vabarna olevat O.Loorisale tunnistanud, et Pekot tunti varemalt ka Tsätski nulgas.A.K.)

Petseri Kloostri Nikolski kirikus asub Imetegija Nikolai puust nikerdatud kuju. Sellel musta (NB! A.K.) näo ja kätega kujul on üll Preestrirüü ning peas miitra. Paremas käes on sel mõõk, vasakus kolmekuplilise Püha Kiriku miniatuurne kujutis. Veel ehib tema rinda naisteriietuse juurde kuuluv korallidega kaunistatud lindike (Teisalt: sellel kujul olevat olnud setu vöö, mis võis olla ka üle õla A. K.) Õnnistegija Päeval (Denj Svjatitelja) ümbritsetakse kuju alt kuni ülesse välja kakkude ning või ja kohupiimakirnudega nii et see nende tagant enam väljagi ei paista. Varem võidsid kirikulised kuju huuli või ja kohupiimaga. Mõnedes kirikutes on säilinud ka puuslike üksikuid ihuliikmeid, mis lubab oletada taolise kultuse märksa laiemat levikut varasematel aegadel.

Annepäeval 25. juulil v.k.j. tuuakse Pankjavitsa Sulbi ja Värska koguduse Väike - Rõsna külade kabelitesse annetustena   oina päid (!), jalgu ja villa. “Anne, Anneke, võta oinakõist!” Komme tuua kirikutesse eri tähtpäevadel mitmesuguseid loomakasvatuse ja põllumajandussaadusi on üldine. Luja päeval tuuakse Pankjavitsas mune, võid, kohupiima. Peetripäeval on eelistatavam juust (?sõir A. K.) Annid asetatakse ikoonide ette ja laskutakse palvesse.

Ulasepäeval, vastla neljapäeval rändab Taelova preester palvusega (s molitvoju) mööda kogudust kogudes kirikumoona (ruga) . Kirikusse toodud kraam jagatakse tavaliselt preestri ja kerjuste vahel. Viimaseid ilmub aga kohale enam kui muud rahvast.

Suurt austust omab Petseri Kloostri müüridest vaid pool versta, Kamenka orus asuv Tiidukivi (ka Kito kivi A. K.), suurusega 1x2 sülda, mis ulatub vast arssina jagu üle maapinna. Kivi on pealt sile. Sellel lamamine pidi aitama mitmesuguste tõbede vastu. Kivi käidi austamas Tooma (Fomina) nädala teisipäeval. Kivi läheduses liivakivikaldas on avar koobas, kus erak Tiit olevatki elanud. Kivi kummardamine olevat lõppenud, kui arhimandriit Antoni(us) (1835-1844) tuli linnapeaga (Petseri linnaõigused taastati 1780 aastal A. K.) kohale, ajas malgaga kogu seltskonna laiali ning purustas ümber paisatud või ja kohupiimakirnud.

Enam tuntakse Jaanikivi Meeksi ojakese ääres. Ivan IV Julm mainib seda aastal 1561 kirjas Petseri Kloostrile nimega Tjoplõi Kamen kui piiritähist, mis asub künkal  (? kas eksitus või asus kivi varem tõesti künkal kust see mingil ajal ojasse veeretati A. K.) Künkal on vana kalmistu, rajatud ammu enne Taelova kirikut (1697a. A. K.). Ühes augus, kust liiva võetud, võib märgata segatud pinnast. Vaevu märgatavad on jäljed kalmuküngastest. Kivi läbimõõduks on umbes süld. Kunagi oli see suurem. Kord oli Vastseliina mõisa rentnik kasutanud kivi tükke talli ehitusel. Kui aga loomad lõppema hakkasid, tõi ta vastavalt soovitusele kivitükid tagasi. Nüüd lebabki siin mitu maa seest välja ulatuvat fragmenti. Räägitakse, et keegi Läti palverändur oli peale ühe kivitüki ojasse pillamist raskelt haigestunud. Tervenemine tuli alles pärast selle tüki oma endisele kohale asetamist. Selliseid lugusid liigub rahvasuus hulgaliselt. Pärimuse järgi olevat kivil istunud Ristija Johannes ja Apostel Peetrus ning ojas jalgu pesnud. Kivist põhja pool, juba Pihkvamaal on kabel. Selles, ühe ikooni all hoitakse kah üht kivikamakat. Kabeli juures kasvavad auväärse vanusega pärn, kask ja paju. Üks vana paju kasvab kivi ligidal. Võimalik, et varem oli siin Püha Hiis.

Jaanipäevaks tuleb siia kokku hulgaliselt Petserimaa rahvast. Nagu ikka on enamusel kaasas või, kohupiim, kakud, munad j. m. s. Kohale tuleb Taelova preester kes peab kabelis Jumalateenistuse. Õhtu eel algab kabelis ja selle ümber kirjeldamatu tunglemine. Igaüks püüab tuua oma annid, asetada küünal ja palvetada. Kivi juurde koguneb samal ajal hulk kerjuseid ja palverändureid eeskätt Liivimaalt. Liivimaa kerjused laulavad luterlikke kirikulaule mille eest vagad ja helded palverändurid neile rikkalikke ande jagavad. Tihti läheb kerjuste hulgas kisklemiseks.

Ohverdamise tavad on erinevad. Enamik palverändureid tuleb siia või ja kohupiimavitsikuga. Kivil süüdatakse küünal ja lusikaga heidetakse kivile vitsikute sisust. Siis asetatakse need kivile või kivi kõrvale. Kivile tehakse sügav kummardus ja lüüakse rist ette. Vahel suudeldakse kivi. Seejärel jagatakse vitsikute sisu samas tunglevatele kerjustele. Need saavad kivile asetatud leivaviilud, sõiratükid, viisud. Kõik annid peavad olema enne kivil lebanud või seda vähemalt puudutanud. Mõned võtavad maast kivitükke ja vajutavad.

Kui ma 1885 a. seal viibisin, liikus jutt, et kivi kohale (?) tahetavat ehitada õigeusu või luterlikku kooli, teise järgi tahetavat kivi hoopis mujale ehituseks viia. Taolised jutud lähtusid ilmselt ühelt kahtlase päritoluga Liivimaa kerjuselt. See väitis veel, et kivi tahetavat ümbritseda taraga ning lubas kivi hoopis ojasse paisata kui rikkad “muudkui saavad, aga vaestele ei anta midagi”.

Kivi kummardavad eeskätt setud, mis näib olevat nende iidne komme. Venelased piirduvad vaid Meeksi kabeli külastamisega. [ ]

Saatse kiriku juures pühitsevad nii setud kui ka venelased Paraskeva Pjätnitsa päeva ühiselt. Kirik asub vanal kalmistul, kus kasvavate suurte mändide järgi võib oletada, et siin oli Hiis. Palverändurid peavad soovitavaks selle all istuda või puud vähemalt puudutada. Hauaküngastel on  mitmel pool lihtsad, pikergused, keskmise suurusega kivid. Neljast kiviristist on säilinud vaid fragmendid.

Tegelikult ahvatleb siia rahvast imettegev hallist (!) graniidist rist, millele on raiutud kaheksaharuline rist. Kust see pärit, ei osata täpselt seletada. Öeldakse, et rist leitud kohast, kuhu kirik pidi ehitatama. Ristil olevat vastav kiri. Seda seal muidugi ei ole. Teised räägivad, et rist leiti üheaegselt Püha Pjatnitsa ikooniga, mis asub Pihkvas, Kolmainu (Troitsa) kirikus. Rist, millega seostatakse hulk imesid, paikneb kirikus lugemispuldil ja kui vaja, saab tõbede või õnnetuste korral viidud välja ristikäigule ümber kiriku (vastupäeva!). 1885 a. laeka mädad lauad lagunesid.

Saatsesse saabub enam rahvast kui teistele kohalikele tähtpäevadele kuna siin toimub ka laat. Ristikäigud ümber kiriku algavad juba neljapäeval ja kestavad reede hilisõhtuni. Igaüks püüab risti kasvõi hetkeks puudutada eriti mõne haige kohaga. Vanurid, haiged ja tõbised, emad sülelastega, poisid ja tüdrukud tunglevad selle ümber. Ristile asetatakse raha, ristikesi, riietusesemeid, lindikesi. Kiriku põhjaküljes on preestri määratud isik, kes need annetused kõik kokku korjab.

Mõned naispalverändurid on ennast täis riputanud jumal teab mis talismane sisaldavaid kotikesi. (Neis võib olla viiruk A. K.) Pärast ristikäiku ja palvust kirikus siirdutakse lähedaste haudadele, kus võetakse einet.

Pihkva Kubermangu Ostrovi vallast saabuvad Saatsesse n. n. “kostolomid”, kerjuslaulikud, kotid seljas. Nad seisavad kalmistu väravas kolmekaupa teineteise vastas ja langetatud silmadega, toetuvad keppidele ja laulavad kolmehäälseid vaimulikke laule surnute mälestuseks. Nende juurde astuvad jumalakartlikud setu naised, ütlevad kadunu nime keda peavad vajalikuks mälestada ning ootavad 4 -5 minutit kuni laul lõpeb. Siis jagatakse kerjustele sellest, mis kiriku juurde kaasa võetud. Muidugi jääb laulude sisu peale tuttava nime ja üldtuntud kiriklike väljendite kirjaoskamatule inimesele mõistmatuks.

Kuid lauljatest palverändurite elav usk avaldab ka kuivavõitu luterlastele  sügavat mõju.

Siiski on setude religioossete arusaamade ring õige vaene. Usklikkus on enam lihtsameelne paganlikke elemente sisaldav pime kummardamine. Enamat hardust tunnevad nad kui ikoonidel kujutatud on võimalikult karmima, ähvardavama ilmega. Kodus valmistatud küünlad ja majapidamissaadused on palvetamisel möödapääsmatud. Väga pahandavad nad kui küünalt ei lasta lõpuni põleda.

Religioosses plaanis on hingekarjase ja koguduse suhted erilised sest kirikut ja rahvast eraldab vastastikune mittemõistmine, sest siin piirkonnas võib vaid Taelova preester suhelda koguduse liikmetega nende emakeeles. Mujal on preestrid raskes olukorras, pihil tuleb kasutada tõlkide abi…On arusaadav , et sedasi ei saagi juttu olla kiriku ja rahva elavast suhtlemisest, mistõttu tunnevadki setud vaid välist kombestikku ning järgivad  eeskätt kirikuseadustikku. “Ma täidan ainult seda, mis on öeldud seadustikus ega usu midagi muud ”- see on nii sageli kuuldud väljend. Seega on setude suhted hingekarjasega eeskätt materiaalset laadi- nad peavad teda ülal ja maksavad kiriklike talituste eest. Ette nähtud kirikumoon pole igal pool ühesugune. Nii annavad rikkamad mõõdu (~8 karnitsat) rukkeid, vaesemad tihtilugu samapalju kartuleid. Irboska pool antakse üldiselt rohkem. Kui vaimulik  kirikumoona kogudes kord aastas ringi sõidab on saak sõltuvalt aastaajast erinev. Neljakümne palve eest –viisud, laulatuse eel lammas, peale laulatust- kindad või sukad. Paraku aga- kirikust kaugemates külades elavad ja surevad setud ebausklike paganatena juhituna oma nõidadest ja tervendajatest (arbuja), kelle poole pöördutakse kõikvõimalike hädade korral. Alles siis kui need kõik ei aita, pöördutakse viimases hädas preestri poole. Alles 1884a. suri Luhamaal, Ljubra külas Ivani nimeline  nõid, kes polnud tervelt 30a. armulaual käinud. Siinjuures ei tundugi imelik, et Obserja külas oli üks poiss veel 10 aastasena ristimata. Et naabrinaine väga hurjutama kippus, otsustasid vanemad selle formaalsuse ära korraldada. Isa läkski papi juurde. Papp, kuulnud lugu sülitas ja käratas: “Harei!” (<`põrsalõust`). Isa tänas, jättis sõna meelde ja nii saigi poiss omale nime.

Vanad, ehedad tavad kipuvad viimasel ajal Setumaal taanduma. Kui veel 30a. tagasi ei tuntud Irboskast ja Petserist kaugemates kohtades lukkusid, siis praegu ei saa nendelegi enam kindel olla. Laialt on levinud hobusevargus. Sellega tegelevad terved perekonnad ja koguni külad.

Petserimaa rahval on Liivimaal halb kuulsus. Teades seda valetavad potisetud endid Peipsi äärest pärit olevat et öömajale saada. Aga eestlaste-soomlaste tuntud karskus on siingi au sees. Abielurikkumist ei tule ette kuivõrd seda peetakse kõige jälgimaks patuks.

Pahatihti ei paista setud just silma suurema puhtusearmastusega. Vastsündinuid tuuakse ristima sellisena, et papp peab nad esmalt puhtaks pesema. Enamus rahvast elab muldpõrandatega suitsutaredes. Aknaavade ette käivad luugid. Taresisustus koosneb lauast, riiulist ja 2-3 pingist. Talvel, kui ahju köetakse on ühel pool selle suud katel, teisel pool aga koht lapsele.

Setude peamiseks tegevusalaks, eriti Saatse kandis on potikauplemine. Kaubareisilt tuuakse vanu hobuseid. Nahk kulub hobuseriistade tegemiseks, kere aga müüakse Vastseliina, kus valmistatakse kondijahu.

Põhjapoolsel setu alal on levinud suitsetamine. Igal mehel on piip ja vööl kotike tikkudega. Ka mõned naised suitsetavad.

Setud on eestlaste seas naerualusteks. Sõna setu loetakse alandavaks ja halvustavaks hüüdnimeks. Mingit raamatutarkust setud ei tunne. Vaid üksikud mehed oskavad lugeda ja kirjutada, muidugi, vene keeles. On siiski vale ütelda, et nad pelgavad haridust nagu taudi ja püüavad oma lapsi igati vabastada külakoolides õppimisest. Asi on pigem selles, et vene keelt mitte oskavaid lapsi ei saa õpetada õpetajad, kes ise kohalikku keelt ei tunne. Nii nad ei olegi huvitatud õpilastest, kellele koolitarkus võrreldamatult raskemini kätte tuleb.

Sellega on seletatav ,miks käib koolis võrreldes venelastega nii vähe setu lapsi. Mitmeid Taelova koguduse lapsi on saadetud Liivimaale, Haanja õigeusu kooli. Mitmete häälikute hääldamine on setudel erinev, raskelt omandatakse susisevaid. Siiski on kooliharidus ainuke võimalus setude lähendamiseks venelastele, nendega ühte sulatamiseks. Setu lapsed, olles lõpetanud külakooli loobuvad rahvariietest ning hoiduvad emakeelt rääkimast.

Mõnedel vene autoritel on võlts arusaamine, nagu puuduks setudel vaimne looming täiesti. Vastupidi, see on isegi väga rikas laulude, muinasjuttude, mõistatuste, vanasõnade j. m. s. poolest. Siiski on tänaseks säilinud vähe eepilisi, mütoloogilisi ja ajaloolisi laule. Aga tuntakse päris palju igapäevaseid. Rohkesti on pulmalaule. Tänaseks koostatud Eesti rahvalaulude kogud sisaldavad hulga setu omi. Pole liialdus mainida, et need on palju originaalsemad ja arhailisemad kui Baltikumi eestlastel.

Eriti õitseb pulmalaul milleta pulm ei olegi mõeldav. Siin on laul ühendatud lavastusega, kus nii pruudi kui peigmehe sugulased moodustavad kaks koori ja püüavad võistulaulmises teineteist üle trumbata. Kumbki pool püüab saada omale parima eestlaulja. Nii toimub kohapealne improvisatsioon ja laululooming ning selles osalevate noorte kaudu tagatakse traditsiooni kestmine. Laul on nii laste kui täiskasvanud setude meeldivam ajaviide. Õhtul kostab külataredest laulu ja kui te sisse astute, näete vanemat eeslauljat ja noori tema järel sõnu kordamas. Talveõhtutel, videvikkudel kogunevad omaette tütarlapsed, kes seetõttu teavadki rohkem mõistatusi ja muinasjutte. Viimasel ajal on setud nii venelaste kui Liivimaa eestlaste üha tugevama mõju all. Irboska pool toimub aeglane venestumine. Mõni setu arvab et nad räägivad üht asjatut keelt, millega pole kaugemale kui Petserimaa rajale asja. Setude usulisi kujutelmi mõjutab tugevasti Petseri Klooster. Kuivõrd 20 aastat tagasi hakkas Petserimaale saabuma üha enam luterlastest eestlasi, on seegi oluliselt mõjutanud setude kujutelmi selles, mis puudutab eriti ikoone ja paastu. Üheks selliseks mõjukeskuseks on saanud Lazareva luterlik palvemaja.

Setude täpset arvu on raske kindlaks teha segaasustuse ja segaabielude tõttu, sõltuvalt ka sellest, kui kaugele on läinud venestumine. Ka on takistuseks see, et setud pahandavad kui neid poluvernikuteks nimetada ja siis eelistatakse juba venelastena esineda.

Edasi toon ära mõned arvud, mis põhinevad revisjonidel ja meetrikal. Esimest võib enam usaldada Praegu elavad setud 11-s kirikukihelkonnas venelastega enam-vähem pooleks, kusjuures loodes on ülekaalus setud, idas aga venelased.

                                                                setusid                                           venelasi

     Värska                                                2334                                                  463

      Taelova                                              2237                                                  826

      Zalesje                                                1572                                                  991

      Saatse                                                  1115                                                 1346

      Pankjavitsa                                          1055                                                  1519

     Kulje                                                   1006                                                  924

      Petseri-I                                               952                                                    1966

  Irboska                     

811                                                    2615

      Kolpino                                                727                                                    863

      Petseri-II                               

643                                                    1368

      Mõla                                                      389                                                    334

12841 s.                                                 13165 v.   

     Käepärast ei olnud Slobodka andmeid. Teistes valdades loeti setusid :

                                                                    Petseri                   5080

                                                                    Pankjavitsa            2119

                                                                    Irboska                   1023

                         -------------------

                            8222 

Kirikukirjade järgi on Kolpino, Kulje ja Värska kogudustes setusid 4067 in. Kui lisada 8222 saame 12289, mis on väga lähedal kirikute andmetele. Üldse elas setusid 250-s külas.

Tagasi Aoluu mano