Majahussi Kasvandikuq

Setonius

On üles kirjutatud Eesti muinasjutt, mille jutustas Öötla vallas elav ja 1816a. sündinud  Rein Ruute 74a. vanuselt. Seda kuulis ta oma vanaisalt, Aadu Ruutelt, kes elas 105 aastat ja suri 1837a. Esmalt sai selle jälile Väike-Maarja köster Kampmann. Muinasjutt seostub üllataval kombel looga vikingitest vürstidest, Rjurikust, Sineusest ja Truvorist. Vene varjagidest ja “russidest” ei teadnud R.R. midagi.

(A.Grenzstein, “OLEVIK” nr. 29 / 1890 )

Poleemika “Olevikus”:  (vt. ka Eesti Kubermangu Leht nr. 25 ?) Räpina kihelkonnas on Vene piiri ligidal Rusti vald. Üht elanikku nimetatavat seal Russi Papa. Russ esineb ka Perekonnanimena. Ehk < rusik(as)?

Nimes Rahurikkuja  ei hääldata h ja u korralikult välja, seetõttu kuuldub see võõrastele kõrvadele nagu  Raurik. Mis meri see oli? Võib-olla Peipsi, mida venelased hästi tundsid? Zamorskaja  tähendab vene keeles ühtlasi võõrast maad.  

“SAKALA”nr.20/1890

Muinasjutt on (hiljem selgunud variante arvestades A.K.) (lugu tuntavat ka Virumaal ja Viljandimaal, mingit varianti isegi Harjumaal) kokkuvõtlikult selline:

Ennemuiste elas üks isa oma kolme pojaga üksikus metsatalus. Ühel  päeval tulnud (keskmise poja sündimise aegu) metsast talusse sinine uss. (isa leidis ussi metsast ja tõi selle tallu või oli uss juba enne majas) Ussist sai taltsas ning armas koduloom, kes liikus kogu aeg inimeste keskel nii, et keegi teda ei kartnud. Uss kiindus kolme perepoega, eriti keskmisse. Uss kaitses poisse kurjade loomade ja üleannetute sulase laste eest, kes liiga kippusid tegema (sõi nendega ühest kausist). Ta mängis lastega ja tõi neile igasuguseid mänguasju. Poiste sirgudes õpetas uss neile igasuguseid vigureid ja kunsttükke. Õpetas nõidumist ja maadlemist (qpetas teineteisega rammu katsuma, elajatega võitlema,külapoisse peksma) Poisid kasvasid priskesti ning armastasid ussi. Kõige vanem vend oli kärsitu ja tegi teistele palju tüli. Keskmine vend oli tasane aga siiski kaval. Noorem vend oli väga truu ja ustav mees. (Kord läksid poisid  koos majaussiga mere äärde hulkuma. Võõrad mehed tulid laevadega randa ja tahtsid neid ära viia. Uss aga kaitses poisse ega lasknud neile häda teha. Olles võõrad ära ajanud ja tapnud,läks uss metsa ja ei tulnud enam tagasi. Siis tuli sõda. Pärast sõda võttis Rahurikkuja omale naise. Sündis poeg, keda isa järgi ka Rahurikkuja nimeks sai. Siis tuli metsast Rohuuss, (? < Russ) kes oli kõhu alt rohekas, muidu must, tuppa. See  oli tige uss, nagu rohekasmustad ikka ja hammustas noore Rahurikkuja keelest tüki ära, misjärel plehku pani. Seetõttu ei saanud poiss hästi rääkida. Seejärel tulid vaenlased venedega vendade juurde ja palusid neid oma juurde kuningateks tulla kuna pidid isekeskis alalõpmata tülis olema. Vennad läksid. Rahurikkuja jättis oma poja maha maad valitsema, sest see  oma vaevalise rääkimisega võis sõjameestele häbi teha. Rahvas nimetas nooremat viletsa rääkimise pärast Laurikkuja. Tema läinud hiljem vanemaks Läänemaale.< Minna Soop ) (Ennemuiste olevat üks mustjas-roheline rohu-uss hammustanud ühe meie maa vägeva mehe keelest tüki ära et see enam hästi r häälikut rääkida ei võinud. Teda kutsuti Lahurikkuja.

Kui poisid olid meesteks sirgunud lahkus uss majast, öeldes: “Teie olete nüüd meesteks sirgunud ja võite oma käe peal elama hakata Mina olen nüüd oma ülesande täitnud ja lähen metsa (oma koju) tagasi. Et te minule head sõbrad olete olnud ja oma noorepõlveseltsilist meeles peaksite, annan ma teile loomu järgi tänutäheks nimed. Sina, vanem saad nimeks Rahurikkuja (poiss oli muidu helde ja pehme südamega) oma riiaka meele eest palgaks (oled oma vanematele ja rahvale auks või õnnetuseks loodud). Sinu, keskmise (tasane ja vagur, majaussi sarnane, nagu selle suust kukkunud) kes sa minule kõige armsam oled ja minu jälgedes püüdnud käia, nimetan mina Siniussiks. Sina, noorem,saad oma truuduse eest, sõnaka ja mehise meele eest (kellele igaüks loota võib) nimeks Truuvaar ( < vaar  `(vana- mees`). Minge nüüd ja elage nagu mina olen õpetanud, siis teete endile ja vanematele au.” Nende sõnadega kaduski uss metsa

Vennad lubasid ussi sõnu meeles pidada ja surmani täita.

Pea tuli (eestlaste) maale sõda .Vennadki  astusid lippude alla ning nad sõdisid oma maleva eesotsas nii südisti, et vaenlased põgenesid.  Et vennad sedasi kõigi tähelepanu olid äratanud, paluti nad  vanemateks. Pärastpoole kutsuti vennad võõrale maale kuningateks.(Üks variant ilmus esmakordselt:. “SAKALA” nr.20/1890)

W. Lurich < Minna Soop 38a. tagasi (<1890) < Ann Lüiter 80a.Tamsalu kõrtsiemand.

Majaussi ei tohi tappa. See on suur patt. Õnn läheb Majast minema.Valged, kirjud ja sinakas-hallid ussid toovad õnne. (“ OLEVIK” nr.43/1890) Uss elanud enamasti laudas ja imenud lehmanisadest piima. Majauss võis elada ka ahju all või taga (Jüri kk. Harjumaa ) Ilmselt oli enamasti tegemist nastikuga.

Edasiarendused on järgmised:

Rändpreester, kooliõpetaja ja kirjandusteadlane, pikka aega Setomaal elanud ja töötanud Johannes Jaanus avaldas 1924a. (Lepiku trk. Valga) raamatukese: “Petseri(maa) vanemast ajast” Selles astub meie ette Setomaa Kuningas ja Vägilane PEKO, ning tema kolm kaaslast: RÜÄRÄÄK, SINIUSS ja TRUUVAAR.

Siit sai ilmselt inspiratsiooni Paulopriit Voolaine, kes koostas PEKO - eepose kondikava ning esitas selle Anne Vabarnale “sisse laulmiseks”, millega lauluema ka suurepäraselt hakkama sai. Kahjuks ei teadnud P.Voolaine vist midagi "majaussi kasvandikest".  

Tartto liinan 14 mardikuu pääväl 2000a.         

Setonius

[

zMAJAHUSSI KASVANDIKUÕz

(Seto näütemäng)

 TEGELÄSEq:

SINIHUSS

MARI, lauluimä

VASSO, timä teeda

RÜÄRÄÄK>

SINIUSS>                näide pujaõ

TRUUVAAR>

SAADIK, või ollaq tuusama, kiä Sinihussi mäng

SOOTSKA

MÕTSAIMÄ (helü, või ollaq Mari)

VAINDLASÕq

VANAMIIS

KÜLÄRAHVAS, meheq, naaseq, latsõq

TSIRGUKÕSÕq

HELÜq

PEKO KIRÄTARK  (Om egäl puul, aq sekäiq hinnäst kohegi vaihõlõ pääle kõrra, ku jääs Sõalõ jalgu. Avtas kamandada lava pääl. Kirärull om kõgõ käeh, kõgõ märk` midäge ülest. Timä piäsi olõma pajajahe karvanõ ni kakõnu vällänägemisega). (Kaeq, nigu Ajalooline Tõde “Kihnu Jõnni” lavastusõh.)

AIG-Peko Kirätark ütles.

 PEKO KIRÄTARK: (Tulõ kippõlt, tohost kirärull kangleh, hõhkatas.)Tereq õdagust, hüäq inemeseq, egäs maq ildast jääs!?  (Kaes kellä, mis kaalah ripnõs. ) Jääs! Pikk ni kipõ tii oll jalgu all, jovvas rõivitki vaihtada.

HELÜ RAHVA SIÄST: Kost saq sõs tullit?

PEKO KIRÄTARK: Maq tulli parhilla Lapi Nõia pulmast. Peko om minnot käsknü kõk ülest kirotada, koh õnnõ saa ollaq ni miä näe vai kuulõ.

HELÜ RAHVA SIÄST: Jovvat õks esiq egäle poolõ?

PEKO KIRÄTARK: Mul om jo sulatsit kah kes avitasõq. Aõ tuust tüünõkõrd.  Parhilla tahasi maq teele künõlda üte vanaaolitsõ luu, vanast, hallist aost ku inemeseq, eläjäq ni tsirguq ütstüüsõ kiilt viil mõistiva. Ku Peko viil elli...

Üteh tarõh mõtsa veereh elli üts pere. Lauluimä Mari uma teeda Vasso ni kolmõ pujaga. Üte õdagu...

 1 

(Talotarõ mõtsa veereh. Pujaq trallasõq. Vasso aelõs pääle, käüse edesi-tagase morro piteh. Mari tulõ lävele.)

MARI: Saq vanamiis säet hinnäst nigu kohegi minemä?

VASSO: ( Krats kukalt.) Mullõ halkati miilde...Olõsi nigu vaija kaiaq rattilõ vahtsõq vehmreq kaia.

MARI: Vöeh! Ku saq no muido saaiq. Mul lätt kördiga viil aigu. Haaraq noq parhilla leeväkandsgi karmanihe. (And leeväkandsu.)

VASSO: Attüma! (Võtt leeväkandsu, pand karmanehe. Tsuskas kirvõ kurtõ vaihõlõ ni lätt mõtsa poolõ. Pujaõ jääväõ morolõ trallama.)

 2

 (Vasso mõtsah. Saistas, kaes siiä-sinnä. Teretäs Mõtsaimmä.)

VASSO: Tereq, kullä Mõtsasimäkene! Mullõ olõsi väegä vaija vahtsit vehmrit rattil. Lupaq kats kõokõist.

MÖTSAIMÄ: (Helü, miä või tetäq Mari.) Võtaq noh! Unõhtaguiq muq tsirgukõisi!

VASSO: Atüma! Atüma! (Puut leeväkandsu.)

TSIRGUKÖSÖÕ: (Lindõlõsõ ümbre Vasso, korjasõ leeväraasokõisi. Võivaq laulta Tsirgulaulu. Tsir-tsirrq! Tsir-tsirrq! Tsir- tsir-tsirq! jne. Lindasõ ärq.) 

3

 (Vasso astus mõtsa vaihõl edesi, kaes siiä-sinnä. Kats roigast om püstü. Saistas.)

VASSO: Paistusõ parajaq olõma. Atüma Mõtsaimäle! (Sülgäs peijo, võtt kirvõ nakkas ragoma, roikaq satasõ, kannu vai mättä takast tulõ vällä heitünü Sinine Huss. Timäl piäsi sinine linig takah olõma.),

SINIHUSS: Hõsss! Võeh setä hädäkeist! Hõsss! Võeh setä hädäkeist! Hõsss! Hõsss!

VASSO: Kiä saq sääntene viil olt?

SINIHUSS: Maq olõ Sinine Huss, Sinihuss!! Miä saq, inemeseluum teide?! Arq laotit mu tarõkõsõ! Süküs piä käeh! Hõsss! Katus juusk! Põrmandu alt puhk sisse! Hõsss! Kiä tetä viil vasta talvõ praavtas? Latsõq mul kah kõik ilma pite lajah! Hõsss! Hõsss!

VASSO: Ku maq suq tarõlõ hätä teie, tulq senst muq poolõ. Sääl om lämmi, sataiq sisse.

SINIHUSS: Atüma kutsmast! Hõsss!

(Vasso vött roikaq ni kirvõ, nakkasõ tarõ poolõ astma.) 

4

 SINIHUSS ni VASSO: (Tulõva tarõ mano, pujaõ trallasõ, üts om pikälde maah, siputas kässi ni jalguga, tänitäs!)

POISS: Äää! Äää! Äää!

VASSO: (Sinihussilõ) Siih muq tarõ omgi.

(Pojilö) Miäs tiiq tah jälq taplõdõ!? Maq kae, kos om malk!

SINIHUSS: Oodaq, noh! Las maq lää, vähä mängi (igrada) näidega. (Lät poissa mano.)

MARI: (Om tulnu läve pääle): Võe setä taiva õnnistust! Meele om Majahuss tulnu!

(Nüüt om Sinine Huss ni pujaq ütstüüsõl kässist kinniq võtnu, trallasõ ümbretsõõri.)

PUJAq: (Kõrraga.) Sinihuss! Majahuss! Sinihuss! Majahuss!

 II

 1

 PEKO KIRÄTARK: Ni jäiegi Sinine Huss tarrõ elämä. Keski tetä pelgäs, oll peris umanõ. Sei perega üteh lavvah. Opas pojilõ egäsugumatsi korädsit (nõiavempe) ni muid vigurit, opas näid kirätähti ni numbrit tundma.

(Pere, näidega üteh Sinine Huss.  Sööväq lavvah.)

MARI: Sinihuss, kas nõsta sullõ viil liint?

SINIHUSS: Atüma, avtas! (Poistõlõ.) Noq ommava teil kirätäheq ni numbreq selgeq, nakkami sõs rehkendüst oppma. (Võtt hõlma alt rehkendüselavva(sitaski). Mari korstas kippõlt söögilavva.)

 POISIq: Jaõ sooga saagi rehkendädä! Kui?

SINIHUSS: Maq õkva näütä. (Nakkas tsitaski nuppa klõbstama. Pojaq ommava ümbre timä.) 

2

SINIHUSS: (Juusk, täntäs.) Poisiq kippölt muq sõbralõ, määräle appi!!

POISIq: (Vai üts poiss.) Miä sääl om!?

SINIHUSS: Kährigu tüküse märäle elämiste sisse! Avtagõq! (Poisiq tulõva. Juuskva minemä.)

(Kostus “Mägra maja”. Laul Joel Steifeldt. Või viis ilma laululda.

Dekoratsioone ni rekvisiite nõstõtas tõistõ.

Poisiq kuun Sinitse Hussiga tagasi, heitvä mito kimpo “nahku” lavva pääle.)

POISIq: Siist haarus hüvvi mütsa pia tervele küläle!

3

 (Poisiq tulõva, Sinihuss uut. Tõmbas sõs vaheteki iist.)

SINIHUSS: Kaegeq, poisiq, miä maq soovoori tõie.

(Vaheteki takah om laud, pääl pallo raamatit ni  Maakerä.)

POISIq: Miä soo om? Kas omgi Maakerä, miä saq jo mitond kõrda seletit?

SINIHUSS: Soo om Maakerä...

POISS: Oe!! Kas siih Seto Kunigriik kah pääl om?

SINIHUSS: Om, om! (Näütäs.)

POISS: Aq, Eesti, om kah pääl?

SINIHUSS: Eestit olöiq viil olõman, aq miiq körval  om Oandi. Sõs tulõ Sakala. Siih mere seeh om Saarõmaa.

POISS: Aq mis soo tsikk-tsakk siih, Seto Kunigriigist hummogu puul tähendäs?

SINIHUSS: Soo om Hiina müür, maq jo seledi.

POISIq: Aaa! Seledit, seledit.

POISS: (Näge tsitaski klahvõtsit Sinihussi kangli all.) Mis tuu sääntene om? Kirätäheq ni numbreqkah viil pääl!

SINIHUSS: Perähpoolõ. Edimält kaeq tuud päälmist raamatut, opiq selgest.

POISS: (Kaes.) Soo om võõrah keeleh! Windows!?

SINIHUSS: Minke, maadõlgõ vaihepääl, prùumkõ jõudu.

(Poisiõ maadlõsõ ni mürräse. Sinihuss näütäs, kui vaindlasõ käest väits ärõ võtta.)

 4

 SINIHUSS: Ku tii maapäälseq asaq selgest saat, nakkami taivatsit asjo oppma.

POISS: Näütä, koh om Kikkatäht.

SINIHUSS: Õdagu näütä.

POISS: Kui? Aõ hummogu?

SINIHUSS: Tuu om tuusama täht.

POISS: Saõ kõnõlit, et Kikkatäht om nigu Maakerä. Kas sääl inemisi ni eläjit kah om?

SINIHUSS: Kes tuud tiid...Aq hummõn om täüskuu neläpäiv. Õdagu läämeq korädsilõ. Maq oppa teele kui puuki tetäq.

POISIq: (läbisegi)Läämeq täämpä! Läämeq täämpä!

SINIHUSS: Saaiq. Hummõn om kuukallenri puulpühä, sõs om paras aig korädsit tetäq.

POISS: Aq kõnõlõ, kui Ago ni Hämmär tuld teeväõ!

SINIHUSS: Tüünõ kõrd, tüünõ kõrd! 

III

1

PEKO KIRÄTARK: Aig läts. Poisiõ saivaõ suurõmpast. Ütel pääväl, ku Päivlik jälki pilvi takast paistma nakas, oll taivah imeh.

POISIq: (Läbisegi.) Võe! Miä tuu piäsi tähendämä? Olõiq säänest imeht viil nännü!

VASSO: Miiq imägä kah olöiq.

MARI: Päiv nigu pühksäsi Kuud hõpõluvvaga.

POISS: Soo om jo hannaga täht!

SINIHUSS: Edespite naatas tuud Halleü komeedist kutsma!

(Veido imehtelemist.) 

SINIHUSS: Taivah om märk. Soo tähendäs, et täämpä om tähtsä päiv. Tiiõ poisiq olõt joq suurtõst kasunu. Meheq valmiq, ni egäüts või naata uma käe pääl elämä. Maq olõ uma tüü tennü ni või tagasi mõtsa, umma kotto minnäq. Maq olõ teid opanu ni tiiq olt mullõ hüäq seltsiliseq olnu. Et tii minno õks meelen piäsi, tahasi maq teele nimeq anda.

(Poisiq saistasõ ütstüüsõ körva, Sinihuss lätt edimätse vele mano.)

Saq olt muido hüä poiss aq muudku sekät kõgõ ringi nigu kirbanõ pini, tiit tõisilõ pallo tüllü. Olt nigu rüä... Vot, olko sul nimest: RÜÄRÄÄK. Sust saa kuna suur miis. Õnnõ, tiiäiq, kas õnnõst vai õnnõtusõst umalõ rahvalõ.

(Sinihuss lätt tüüsõ vele mano, pand käe olalõ.)

Saq olt mullõ kõgõ armsamp, peris muq muudu ni kundsõni kavval. Suq nimest saaguq nigu mulgi om: SINIHUSS.

(Sinihuss lätt kolmanda mano.)

Saq olt väega kimmä sõnaga ni meelega, egäüts vöi sinnot nigu eshinnäst usku. Sullõ anna maq nimest: TRUUVAAR.

Olkõq tubliq! Hüväste pererahvas!

MARI: Ni läätki? Ollit pereis umanõ. Majahuus lätki minemä!? (Ikk.)

SINIHUSS: Tulõ minnäq, hussil ommava umaq, hussiasaq aija. Ikkuiq, maq saada teele uma velepuja seltsist. (Lätt minemä.)

 IV

 1

 PEKO KIRÄTARK: Sinihuss lätski ummi asjo ajama. Pere elli tarõh, mõtsa veereh edesi. Maad pite sõit mito Sõta. Velidsil olõs aigo umalõ naisigi kaiaõ. Ütel pääväl istiva nimäq jälq söögilavvah....

(Kostus sõasarvõ helü. Tulõ kaiaõ passun ni kokko leppü, miä üts või tüünõ helü piäsi tähendäs.)

MARI: (Kauss satas käest.): Sa heldekene aig! Jälki Sõda sõit!

RÜÄRÄÄK: (Põrotas kulakuga (ruskaga) lavva pääle, anomaq põrahusõ, veleq kargasõ püstü.) Jälki ! Vaindlanõ Tooni morolõ!! Kos väits, kos vereannum!

SINIHUSS: (Rõõmsalt.) Kos mo küpär ni mo kaalaravvakõnõ (mõõk)?

TRUUVAAR:(Juusk kavvõmbah, ots.) Mo Tammaskeri ravvaõ! Mo Tammaskeri ravvaõ! Omma ravvaq meelestäni!

(Veleq otsva sõariistaq ni lääväq kippõlt külä poolõ, kost sarvõhelü kuuldu.)

MARI: Või sa heldene taivas! Või sa heldene taivas! Mu pujakõsõq!

RÜÄRÄÄK: (Minnen hõika tagase) Kenämp om sõan suiku, sõasurmal suurõmp ilo!

VASSO: (Marilõ) Ol noq vakka, maq võta kirvõ liki. Peko toosõ õkva uma abimehe vällä, nuhtlõs Kiioraga. Põrotas maalõ vaindlasi, leotas vihaliisi. 

2

(Kavvõmbah om savvu nätäõ. Röögitäs! Hirmus´ kollin! Külä puult juuskva kolm vaindlast. Käk´vä hin´näst talo mano võsso. Veid´o ao peräst tulõva vel´eõ.)

RÜÄRÄÄK: Koes nuuõ kolmõgeste hin´näst käk´evä?

SINIUSS: Kaeme võsso!..Aaaa!

TRUUVAAR: Siih ommava! Üts´ om joq piä küd´se!

RÜÄRÄÄK: Kes viil siih tapõlda taht!? Kiä taht sool´kit harotada!?

(Vaindlasõq pakõsõ võsost, üts saasõ mõõgaga lapide vasta perset. Üts limpas.)

VAINDLANÕ: (Pakõs.) Tahaiq! Tahaiq imp!!

(Kiäki virotas näile perrä üte sõakübärä, mis piät höste kolisõma. Tuu om vaindlasõ uma. Või ollaq määntenegi pada.)

KIÄKI: Vai muudku tüküse miiq moro pääle taplõma!

TRUUVAAR: (Lükkäs kogõmalda Peko Kirätarga morolõ pikälde maahha.) Kiä saq vanamiis siih Sõa jaloh viil kopõrdat!?

RÜÄRÄÄK: Puttuiq tedä! Timä om Peko Kir´ätark ni mo puja- puja-puja-puja-puja.....poig.

TRUUVAAR: Ahahh!

PEKO KIRÄTARK: (Aasõ hinnäst püs´tü, Truuvaar avitas. Ohhetas, kir´ärull om käest linnanu, võtt tuu ülest.) Oehh! Kaeq, kos oll tapõlus!

3

 PEKO KIRÄTARK: Sõda om jälki s´oost kõrrast uma sõitlömise sõidõlnu.

(Rahvas tulõ kokko, käävä ringi ollõkapaq, kitetäs velju.)

HELÜ: Aq küll saq õks timäle annidõ!

HELÜ: Tuul verevidõ hiusidõga peris karvaq lintsivä nigu libahusõ arq pannidõ.

jne.

 HELÜ: Näist saavaõ hüäq vanõmbaq!

HELÜ: Oooo!

HELÜ: Tulq miq nulka!

HELÜ: Tulq Tsätski nulka!

HELÜ: Mokrolukka!

HELÜ: Miiq nulka! Miiq nulka!

HELÜ: Polodahe!

HELÜ: Raakvahe!!

V

 PEKO KIRÄTARK: Saivaki veleq vanõmbist. Üts ütte, tüünõ tõistõ, kolmas kolmandahe nulka. Peiväq viil mito sõta maahha. Ütel pääväl oll võõramaa laiv rannah.

(Kostus sarvõhelü.)

HELÜ: Laiv rannah!!

HELÜ: Kiä nuuq viil ommava? Jälki tulõva rikkma miiq riiki!

HELÜ: Saadigu!

HELÜ: Saadiguq? Tappa näile!

HELÜ: Kotti aijaq!

VANAMIIS: Pidäge! Pidäge ummõhtõ! Saaiq nii kanaarvul ollaq. Saadiguq ommava Jumalidõ ni Peko kaitsmisõ all!

SOOTSKA: (Tulõ laivast, timä peräh kolm saadigut, ed´imätsel om suurõ petsatiga tohost kirärull käeh.) Nooq ommava saadigu naabrimeeste mant. Näil olõsi ütte-tõist üteldä. Näil om uma rahva käest kiri üteh.

SAADIK: (Võtt tohost kirärulli, künõlõs kangõlt.) Suur tereq kõigilõ Pekolaisilõ! Meid om saatnu miiq rahvas´ kolmõ velje otsma. Rjäurik, Sineus ja Truvar. Miiõ rahvas pallõsi näid umalõ kunigist.

HELÜ: Soo om söödül sündünü jutt!!

HELÜ: Kunigist!? Teil umal miihhi olõkiiq vai!? Kas ütest haaruiq?Kolm kõrraga!

HELÜ: Koes tiiq Moromõtsa Illo pannidõ ?

SAADIK: (Kõnõlõs Kangõlt)Meil om väegä suur´ ni rikas´ maa. Tuud jaos (haarus) kõigilõ (kolmõlõ) haarus Moromõtsa Illolõ ni tõisilõ. Jääs ülegi! Õnnõ, meil umaq meheq kääväq innembide rüüvmäh vai taplõsõ õnnõ umavaihõl, vai sõs les´otasq pääle aho pääl. Olõiq määneski kõrda majah!

HELÜ: Miä Peko ütles? Lask umaq hüäq söapääliguõq minemä?

SOOTSKA: Kullä inemeseq! Peko arot tuud asja üteh arbujitõ ni tarkuga Pohmola Paloh ni saat umast koobast sõna. Ku veleq es tahtva, las lääväq. Meil ummi, nuuri, kõvvu miihhi haarus. Jorosk avtas. Peko es lubasi hoita Kiiora kimmähe uma liki. Paremp, ku naabrimeeste man määntenegi kõrd majah om. Sõs vast olõiq miiq moro pääle tükkmist. N´ooq ommava Peko sõnaq.

RAHVAS: (Hürräs.)

MEROSK: (Kandlõhelü.)

RÜÄRÄÄK, SINIUSS ja TRUUVAAR: (Ommava ette tulnu.) Miiq olõmi valmiq minemä, naabrimiihhi avtama!

(Ringi kääväq ollõkapaq, jäetäs hüväste, saatjidõ siäh MARI ni VASSO, veleq kuun sootska ni saadikitõga lääväq laiva. “Laiv”  liigus hääd kätt.)

PEKO (Helü): Hüäd tiid, hüäq veleõ!

(Kostus Meroski kandlõhelü.)

PEKO KIRÄTARK:Soo oll täämpäne lugu kolmõst velest, Sinihussi kasvandikõst, kiä lätsivä Setost Vinnemaalõ kunigist. 

OTS 

Tagasi Setoniusõ mano