VIII kaehtus kos Taarka võistlõs Toomkagaq edesi, sõit luhilaivaga Suumõ ni laul Soomõ presidendile. Koorinaasõq pandvaq Taarkalõ linige pähäq, et tä näüdänü lauluimä vällä 1921

 

Väisänen ja Siimaski Seen´ka jalutasõq Taarka sautarõ poolõ ni kynõlõsõq

 

VÄISÄNEN: Kuis kõik om iks niisama, nigu ma siih kümne aastaga iist olli! Pall´o jäi viil üles kirodamada. Nüüd om koolnu hulga pillimiihi, sõrmõlise mängjit.

 

SEEN´KA: sa vast esiq iks olõt muutunuq! A külih Sinno olõ-i unõhtõt. Seenimaani kynõldas, kuis Sullõ seto hamõh sälgä panti ja Iwwo nimelidses kosilasõs üteldi, et üümajja saiaq.

 

VÄISÄNEN: Tütrik es piäq mu setomuudu hamõht miskis. A õnnõs peremiis löüdse nalja toda väärt olõvat, et pido pistü lüvväq.

 

SEEN´KA: Ega Sinno võeti umas ka iks, ega meil siih vyyrit ts´urrõ võeta-i muido ummi tütrikka mano üteh!

 

VÄISÄNEN: Jah, 1913 aasta, kui ma Meremäel kell 9 üles heräsi, oll´ Ivo jo kandlõ piä valmis ehitänüq. Lätsimi läbi Serga külä, Vinnüskih jäi küll lauluimä Kundra Tat´o man käümäldä, Uusvadah Ol´oksa mänge sõrmulise pääl nii seto ku vinne lugusid. Õdagu lätsimi üüse Sino poolõ Siimaskile.

 

SEEN´KA: Päiv viirdü taivaranna taadõ ku Veretinna ja Serets´ovva. Kiiova puult tull´  poissa park´, kinka laul ennust´ ilosat üüviitmist Seretsüväh

 

VÄISÄNEN: A kell 10 hummugu mi küsse pernaase käest piimä. Tuu kaibas´, et üü otsa hoia-as poissmeheq kop´kit viina ostmise man kokko. Mi pidi niisama tegemä, muido laula ja viise es kõlanuq meile.

Päiv lätski lauldõh ni kargust teteh. Lähkült küläst tull´ tüdrikidesalk, nii  et and´ valliq. Kyikiga tandsõ ärq. Lõpus Palaga viil küsse, et egas kõtt tühi olõ-õi. Sääl olliq Paavle Kull´o, Mikitä Nati ja Oudaski Ust´a. Nuuq olliq kõgõ meelütävämbäq setutütriguq. Kull´o tasanõ, salaperäline ja rikas, Nati uhkõ soomõkiilseh tähendüseh, Ust´a nigu pärl setotüdrikide seeh, piinünäoline nigu gimnasistka.

 

SEEN´KA: Ku sa näid kõiki tandsudiq, tull´ Seretsüvä tütrikal vähä kadõhhus ka pääle.

 

VÄISÄNEN: Ärq minneh nääq ühmssiväqki, et olõt ka mõni miiss, ku läät Kiiovahe kynõlama, kui vanaq Seretsüvä tütrikuq ommaq.

Siih jah ommaq umaq mooduq. Päivä  üts tüdrik, kiä mul tiijuhis oll´, jätt mu pakkõga välä pääle, et timä küllä ts´uraga ei tulõvat. Tõõnõkõrd, kui neio Raudkatsiga üümajja palssimi, ütel´ Tiirhanna külä imänd, et aita ei saaq - peretütre Manni mano tulõvat ts´ura, maakuq ma uma mõrsja , tuu tähendäs neio Raudkatsi man.

Mina vasta, et meil ei olõq sääne tava. Pernaane jälq, et annaq vitsa sääntsele mõrsjalõ ja võtaq hinele taast paremb.

 

SEEN´KA: Tullitki tütrika peräst tagasi?

 

VÄISÄNEN: Tütrika peräst, aga viil inämp iks immi peräst. Lauluimmi peräst.

 

 SEEN´KA: Arvat, et viit Taarka Suumõ presidenti teretämä?

 

VÄISÄNEN: Taarka iks. Laulvaq jo kõik, a Taarkal laul lindas, sünnüs äkki. Täl püsü-i putsaj puusa pääl, niguq lauldas.

 

SEEN´KA: Taarkalõ olõsiq tuu au küll! Egä täl elo siih olõ-õi olnuq tiid mis. Külä tedä ütles kümmend muudu, a tä and iks vasta kah.

 

VÄISÄNEN: Tiis´ õigõ krutskit! Las võistlõsõq viil Toomkaga, ma saa sys viil laulikide sarjamist rulli pääle. Mul minevä kõrd es olõq rulli üteh.

 

SEEN´KA: Aga mi minevä kõrd saimi häste haukuq küll. Minno tä es ihnaq höste, ma nigu sugulast jako.

 

(Joudvaq Taarka sautarõ ette, Taarka tulõ ussõ ni nakkas laulma

 

TAARKA:

Iwwanikõnõ Armanikõnõ,

Seen´kakõnõ, ts´urakõnõ!

Sul ka iks om huult hummungulla,

varra inne valgõt.

Ei läpeq sa üüd maada,

läpe-i pitäq pikkä und,

üles käüt üü-kir´ost,

tandsit taivatähist,

ei oodaq sa kiko kirgmist,

ei oodaq kokõ kuukmist.

Tulõ ma vasta külä otsa,

teile ma kavvõsta kynõlõ,

sõna hiidä hitskmele:

pujakõsõq iks, poisikõsõq,

tulkõq tahaq toroga,

kall’kõq tahaq kramahvonal -

kõõ panõ ma sõnno korõmpi.

Tahaq iks astuq haina aigu,

tulõq iks lehe tulõkul -

lehekuul saiq lihtsaq sõnaq,

hainakuul saiq hallõq sõnaq,

talvõkuul sai taitsaq sõnaq.

 

VÄISÄNEN: Tervee, ausa lauluimä

 

TAARKA: sa iks tulliqki tagasi

 

VÄISÄNEN: Ma lubasi jo

 

TAARKA: Mis tuu meeste lubamine mass. Seen´ka, mis Sa siih hulgit, tsukõrdamah ei olõqki suurõh liinah?

 

SEEN´KA: Vot meil Iwwo Armaniga oll´ sääne plaan, et üts lauluimä Suumõ presidendile laulma viiäq

 

TAARKA: Suumõ vai taadõpoolõ Soomõt, ega must kõvõmbat ti massu iist ka ei saaq

 

VÄISÄNEN: Tuud õkva kaemi, kumb teist Toomkaga toro sisse parembahe hauk. Tuu  päses Suumõ lauluvõistlustõ

 

SEEN´KA: Ma läl tuu Toomka ja tõsõq naaseq siiäq, panõq sa toro üles

 

VÄISÄNEN: Võtaq tubakut mu kotist Toomkalõ üteh, muido tä tulõ-i joht

 

SEEN´KA: Hää

 

VÄISÄNEN: Kuis sõs lauluimä elänü om naaq kümme aastat.

 

TAARKA: Külä minno ütles kümmend muudu, vald vaht´ võõrildõ

 

VÄISÄNEN: aga latsõq, poig, tütär

 

TAARKA: ah, latsist tahat laulu? ma õkva tii, sääne näütüses

 

Innembä mähknüq mättit,

toitnuq turbit,

ku ma hoie poiga väikot,

üsäkirja ülendeli!

Mõtli ma api astvat,

mõtli tukõ tulõvat -

pujal sais´ õks putel puusa pääl,

ollõklaas ola pääl,

poig läts kõrtsi kõrraga,

viivähtü viina mano,

kaes õks ollõkanni pääle,

vaht viina vaadi pääle.

Lavval pall´o´ pudelit,

juu mito nädälit.

Nakas hummal hukutama.

kesväliim kihotama.

Mano tulõ turu hooraq,

lindas liina litsikeisi,

hooraq timmä hukka aavaq,

litsiq kiskvaq säläst sinisärgi.

Nakas tä sõsard sõimama,

imelast laimama.

Oo taad ulli veljä,

kado rummal imekana:

kõõ tä sorõ umma suku,

kõõ võtt´ umma võssa.

Talvõl oll´ kidsu-külm -

ai tä ussõ hangõ pääle,

tougas´ ussõ tuisu kätte.

Meelel mõtõl´ tä merde minnäq,

süämel süvvä vette -

meri võta-s vasta meelelitsi,

süvä vesi süämelitsi.

 

(Seen´ka vidä Toomkat kättpite perrä, ka külänaisi ja tütrukkõ om üteh)

 

SEEN´KA: Tulõq iks Soomõ s´aksa kaema ni toro sisse laulma

 

TOOMKA: Olõ-i must inämp laululist ega sõidulist, Taarka laulguq ja minguq

 

VÄISÄNEN: Tervee, lauluimä Toomka,  kuis sys om?

 

TOOMKA: Mis ti minno vanna rissu inämp viät siiäq ja tagasi

 

TAARKA: Toomka, nii, nakkami lauluvõistlust pidämä

 

VÄISÄNEN: Taahha toro sisse, toro sisse laulaq, lauluimä, taast är kavvõmbahe minguq!

 

TAARKA: Kuis ma saa toroga sarjada, ku ma Toomkat sarja?

 

VÄISÄNEN: Ei jääq  helü pääle muido, ei jääq pääle

 

TAARKA: (laul toro sisse, kuur´ kõrdas võimsal 

 

Kuulõq, Toomka, toorbakõnõ,

vana vaka uurdõkõnõ,

sõglapõhjast vällä sordit!

Olt õks sikõhtõ suu’usta,

kõvõridõ kalenjasta,

vihanõ viil vereltägi.

Mõista-i, mille suqka sõitlõ,

mille vala vastatsillõ,

ku saa-i sust õigõt vastalista!

Kuulõq, suuri soomõ säksa,

paremb rühk´nüq sa rikastõ rinnalõ,

kotussillõ korgõmbillõ,

valgõ-hammidõ vaihhõlõ!

Taa mõista-i vana vallatõlla,

ineminõ ilotõlla,

taa saa lammas lavva taadõ,

tapaelläj tarrõ tuudus!

            Tahaq pääle, [Toomka,] toorbakõnõ,

üle mere minejässä,

kalajärve kaldujassa -

sallita-i sinno Soomõmaalõ,

taheta-i ka Tallinahe!

Mul õks minek ette tulõ,

Soomõmaalõ saaminõ,

sa jäät kodo kostõlõ,

 

 

ahonulka as´atamma.

Ma lüü kättä kättä vasta,

tõista vasta tõrahuta:

kaeh, kel olliq lajaq lõvvaq,

kellel suur oll´ suumulku!] 

TOOMKA:

Kuulkõq külä kütseq näioq,

ammust armsaq sysarõq!

Minno külält  kur´otõdi,

sõglapõhjas sõimatigi,

vana vaka uurdõlidses.

Vihasta-i viil ma taasta,

egaq pall´o pahanõgi-i!

Olguq pääle kur´ast   sikkõst

olguq vereltä vihanõ!

Vihasta-i viil tollõst tühäst,

egaq pall´o pahanõgi-i,

viiä-i et minno üle mere,

taheta-i ka Tallinahe 

 

Ei ma murraq mere pääle,

ega tahaq Tallinahe -

olõ jo vana var´okõnõ,

elähünü inemine,

umma vaiva vaibunnuq,

murrõhõ murdunnuq.

Kui ma lasõs´ lainillõ,

murras´ mere ma kaalalõ,

agu jääs merre mino veri,

ukla uikma lainillõ,

vette hiil´mä hingekene?

Paremb murra mulla poolõ,

oiju sinnä Obinitsa,

koh uutvaq innidseq eläjäq,

kasvatajaq katõkese,

pääle kyik hüä hõim-sugu.

Sääl om mul, mar´al, maakõnõ,

ommõ linnul liiva-asõ.