Kõivu Arnold

Kolm luuletust Arnold Kõiv´ilt. Tema oli ajaleht „Petserlane“ toimetaja. Hiljem politseinik Petseri Politsejaoskonna II raj. Ülem asukohaga Zalesjes.

Luuletused on ilmunud mainitud lehes: „Petserlane“, Okt.- Nov.- Dets. 1920.a..               

                Neile, kes süüdi                                                   

Loobuge, pöörased metsikust vihast                          

Küllalt ju elavast, tuksuvast lihast

Hõõguvaid kuule on puuritud läbi,

Küllalt on sedagi häbi!

Kas teie surmatoov, purustav käsi

Mõrtsukatöödest kord ära ei väsi?

Kas teid ei kohuta vendade veri,

Mida ju valatud meri?

Vististi see, soonte kuum,sirisev kuld

Läitab te hingedes hullude tuld.

Äratab südameis metsikut iha:

Raiuda siplevat liha...

                Sügismõtted

Kurvalt istun akna all,

Vihma sajab plaginal

Raagus okstes hulub tuul

Nagu kalmul koolja huul...

Pime...Sünge... Rusuv öö!

Pole und, ei lähe töö.

Kuula! Paukvad tornikellad,

Kostvad leinalaulud hellad.

Vabanedes kirstu laudest

Tõusvad hallid varjud haudest...

Vaata! Surnuaia rajal

Märatsevad kesköö ajal...

Õndsa küngastiku vahel

Lookleb tantsul nende ahel...

Ragistavad ristipuid,

Logistavad luitund luid...

Pime...Sünge...Rrusuv öö!

Pole und. Ei lähe töö

                Agoonia

Kui pime,kui õudne,kuis valus on hing!

Ah! Läheneb mustade vaimude ring...

---

Kes kaevab nii hoolsalt, et kohiseb muld,

Et labidas ränist lööb tuld?...

                Issand, halasta!

Veel ligemal, ligemal, tumedad väed,

Mu järele sirguvad kondised käed...

---

...Kes saeb kui meeletu pimedal ööl?

Kes höövli ja kirvega tööl?

                Issand, halasta!

Nüüd suruvad, rusuvad, muljuvad mind!...

Ah, õudsest hirmust on lõhkemas rind!...

---

...Kas kuulete – heliseb matusekoor?...

Mu silmele sadeneb loor...

                Issand, halasta!